jõudsin yle paari päeva nyyd taas netti. ja kuigi ma eile loengutesse ei jõudnud, on siiski olnud päris tegus olemine. yleeilne proov läks hästi ja eilne nefa ajalehe esitlus ka. kuigi isegi sellises väikses seltskonnas, hakkan rääkimise käigus värisema. sain ristoga kokkuleppele, et saan rahvajutu eksami arvatavasti sel semestril ära teha ja käisin kirjastuses ja lugesin seal masingu käsikirju ja homme lähen juba yheteistkymnest sinna neid lugema. eile kohtasime janisega bussipeatuses yht meest, kelle me kuidagi politsei abiga kodutute varjupaika saime. tore mees oli, tore. ja nii nii kummaline. natuke meenutas gandalfi, kui ta vaatas mulle vanade sygavate siniste silmadega otsa ja ytles “ma tunnetan, et sa tunnetad” andis mulle sajakroonise ja ytles “ma annan selle sulle” ja kui ma seda talle tagasi toppisin, ytles ta, et ma annaks selle edasi. ja annangi. oli kummaline, kummaline oli.
öösel nägin unes, kuidas mingi tuulekera vaimuna must läbi lendas ja siis naerma pahvatas. ärkasin paranoiliselt ylesse ja ootasin hommikut, kuni ka janis yles ärkab. nimelt olime peetri juures, kuna ta jättis kristinale ja janisele oma koduvõtmed ajaks, mil ta ära on.
aga ometi on sees kummaline soojus.
