mosaiik

luul tuli ja läks meelest ära

enne kui suutsin talle järgi huigata

neid hõikeid, mis loovad maailmaruumi

ja aega ja mõõdet, mis hoiab kinni kõike,

elus ja eluta maailma.

kadunud deemon on kuskile seintevahele

kinnijäänud ja karjub hinge seest

aga mina olen kohanud taevast ja naeratan

talle valgete hammaste välkudes

torud mu ümber vilistavad matuselaule

ja pulma-ning töölaule

ma ajasin deemoni minema Meie Isa Palvega

aga ta tuli manatu sisse tagasi.

tüdruk ju ometi ise tahtis enda sisse deemonit

ja tegi Saatanaga lepingu ohverdades oma esimese

lapse Talle.

mõned inimesed ei usu seda aga kui kaame tuul võbeleb

ta põsesarnadel ja rangluudel hakkasin mina seda uskuma

ajasin koos astmahooga Ta minema kuid siiski

Ta kooberdas hiljem kavalalt hiilides tagasi

tüdruk enam ei räägi minuga on plass ning

vaikuses tundub nagu ta ei hoolikski enam millestki siin

maailmas

võigaste mateeriatompide keskel.

kõledad iilid hiilivad minust mööda trampima

viilkatustele enne sabatit

mina olen näinud palju ja ei suuda seda eriti enam kanda

see vist oligi mu meelest läinud luul,

mis tahtis seest välja pitsitada.

ei tea, kas õnnestus ta päriselt

tagasi kutsuda.

***

(mai 2009)