panen siia yle aasta tagasi kirjutatud teksti.
***
kuskil sädeleb midagi ja mina
ei näe selles muud kui majaseinu
kägistavaid kassitappe,
kes liibuvad parasiitidena oleva ümber,
et teda lämmatades ise elada.
ja siis tabab mind vastikus,
tuulehoog läbib ribisid ühtlaselt
lõikava lainena.
tunnen, kuidas keegi on surunud
jaapani mõõga vastu mu
kaela ja nüüd irvitab tuulena kuklasse,
lausudes sadu sajatavaid loitse.
kuid mul on üle jäänud vaid võimalus
ravida inimesi tühjaks
maailmu laastavatest taudidest,
seetõttu puistan ta üle valgete
palvehelmestega,
tajun, kuidas kellegi suu kisub
ärevalt muigele ja hetkega kaob kähisev tuul
oma murdunud mõõgaga.
näen teisel pool teed kõndimas noormeest,
kes ammu on surnud, kuid ometi armastab
vihma käes liibuda asfaldile joonistatud
vikerkaarte vastu, hoides peakohal
veidi uljalt naeratavat päikesevarju.
ta silmab mind ja tunnen nagu ta
ütleks, et kõik saab kunagi
jälle korda.
