geniaalne on võtta yheks semestriks kaks seminari ja kaks võõrkeelt ja siis veel kaht võõrkeelt õppida uurimistööde jaoks ja võtta 12 ainet, nii-et kolm neist on kellaajaliselt kattuvad. ma lähen lolliks.
ja kuidas ma olen 19ndal korraga kirjanduse seminaris ettekannet tegemas ja keeleteaduses kontrolltööd? yhel kellaajal, muide.
brhhhhhh
Möödunud ööl tiirlesin
maakera kohal ylal pool pilvi
ja atmosfääri
kuulsin, kuidas keegi rääkis sellest
et Maa on pea täielikult kõrbestunud
ja varsti ei ole siin enam kohta, kus elada
pärast seda lendasin
meie galaktikast välja ja mingi nähtamatu Jõud
juhtis mind
Ja nii ma rändasin süstikuna
kuni ovaalne ning helendav pilv
tungis minu sisse
tundsin tervet maailmaruumi enese ymber ja seda
kuidas kõik selles inimmõistuse jaoks lõpmatus
kärgede ahelas omavahel seotud on.
selles kogemuses oli nii suur Jõud
et hakkasin kartma
tegin silmad lahti ja tuba oli täidetud kuldse sädelusega.
Läksin vannituppa ja laes plahvatas pirn.
Siiani on meeles lendamise kiirus ja see
kuidas tähtedest mööda tuhisesin.
Ma tean nyyd, et see on viimane elu mul
siin planeedil ja seetõttu pean kiirustama
et õigustada enda olemasolu.
Andku Kõiksus mulle andeks, et ma seni seda
tajunud pole.
Aga kiirus, millega ma Linnuteest välja lendasin oli
nii suur, et pärast ärkamist kartsin
uuesti galaktikast lahkumist.
See haaras võbinal endasse terve mu vaimu
nii, et tundsin nagu oleks ma tehtud
raskemetallist, mis ometi lendab
Tee, kuhu pidin jõudma,
oli jaa teada aga kiirus jätab siiani mõistusele
vähe ruumi
seetõttu taandun nyyd enesesse -
see on ainus viis haarata
kinni Mõttest,
milleni niivõrd raske on jõuda,
kuid milles ometi käidud on.
jõudsin just tallinnasse. on rahulik ja plaanin siin terve nädalavahetuse õppimisele ja kirjutamisele pyhendada. ehk vahepeal eksin ka mõisa. käisin isa haual kohe just, kui jõudsin, sest ta synnipäev oli nyyd. ja kalmistu oli vihmapimeduse lõhnaga. paar yksikut kyynalt põles veel, kui mamma ja papaga sinna jõudsime ja ema oli ka juba päeval ära käinud. kyynalgi põles veel. 23ndal kirjanduse majas oli väga kummaline õhtu, mis lõppes zavoodis. aga toredat oli ka. näiteks see on tore, et kuulsin velskri käest, et ollinovski kogu on juba valmis ja ilmub varsti. ja carolinat ja hassot oli hea näha. ja lõpuks teel koju, zavoodis uuesti näha. peeter lubas mullegi tai chi’d õpetada, hakkame janisega koos paarisharjutusi tegema ja väga kohutav polnudki. kuid -
melanhoolne on siiski.
ja vägagi mõtlemapanev.
õitsva kartulipõllu juurded
plaksutavad kesk-siberi vihmas
oma rohmakaid käsi
kuu aega kestis põud ja
maa kuivas oma kõrbestumises
kassike Stepaša vaatab oma koduukselt ja
laksutab rohekaid silmi.
täna on tihased räästa all kinni -
jaht jääb ära.
ja all kanepitaimed vaatavad kiskat,
lõgistavad oma fosforist helendavaid
hambaid naerdes ta suutmatuse üle
käskida loodust ja ilma.
vääna ennast tõrvatünnis
sadestunud lehka
et saaks pista nina
tulerõngas kõrbema
söösta tuulde tulisjalu
pappelsalu hõlma
et saaks kaugemale maast
ja ka iseendast.
tule haara pigivihmad
oma teraskaissu
võta haavelrohukõrtelt
mis veel võtta annab
ja siis tõrva minu järel
mattu mattu mattu
***
täna oli saksa keeles kontrolltöö ja kohe tõttan kirjanduse seminari. kiire kiire kiire
ma mõtlen, et ma ei ole kyll babtist aga keegi võiks kadriorus oleva kiriku kyljest selle lõusta ikkagi maha kiskuda. Oo Savisaar sa Jumala silm onju.
MA EI OLE NÕUS.
Avastasin täna, et esinen. Kes Tartus on, tulge kohale.
Luuleõhtu
Sel reedel 18.sept
kell 19.00
A-raamatukogus(Pikk tn 58/60)
Kultuuritehase III-korrusel
Esinevad:
Kaur Riismaa, Joanna Ellmann, Marija Jurtin,
Martin Sakur, Sander Kaasik, Maario Essa
mu kassike on haige… ja tilgutite all. analyysid näitasid maksa ja neerude kahjustusi ning võib juhtuda, et tal on vähk…ja nii ma olengi tallinnas, ise ka haige ning ootan, kuni kassikesel veidi parem hakkab. ta on mul ju ikkagi kõige parem sõber. oeh.
aga vahepeal oli ka roy ja kiwa yhendsynnipäev, mis oli päris äge isegi, kokkuvõttes. ja pannkooke sai ka seal. ja täna oli draamaslämm gen’is. kauri ja jim’i tekstid olid kõige paremad ikkagi (kiitused jimi huumorimeelele tekstis!). homme katsun za/um’i Kaurist teksti valmis kirjutada ja siis hakkan Gastevist kirjutama sinna… millalgi. aega mul ju praegu on, sest olen minagi haige.
****
maailm pöörleb oma telje ymber
vurrina laste uinakuloitsudes
laterna all ja
teki peal
päkapikud konutavad
vindistena maanteedel
oodates tulematut
unistades olnust
teades, et midagi ei tule ja
aknadki vaatavad pealt
kuidas nende raamid kunagi
ei saa
ei saa
ei saa kunagi
kokku ei saa
liimida yksteise klaasidele
paberist lumehelbeid
ei saa vaadata yksteise sulamist
ja vindised päkapikud
jooksevad nii
alla akende nukrate silmade
rähmaveest.
ja maailm jätkab pöörlemist
kuid kuskil pöörleb ka
universum
jumala higiniiskes käes
nagu vurr
mänguväljakult ja lykkab
ymber veel
sadu meile teadmatuid
maailmaruume.
tuum tuumas on kinni
ja kunagi ei ole
miski päris
ma pakin end krabisevasse paberisse
ja päkapikk viib mu
kellegi sussi sisse.
nii lõpuks satungi
kadunud asjade
muuseumisse,
jumala varakambris.
suguvõsa pärimus
vanaema rääkis alati, et
kui tuleb õige aeg
näen tulevikku ja minevikku
lendan aegade vahel ja aegadest ette
vahetan mandreid ja meresid
pilkude lõõmavas võbeluses.
vaarema oli näinud terve oma elu
ette ja taha, taha ja ette
ja päästis oma poja
lennates ühel ööl velikije luki juurde
teda sõjas aitama.
andis nõu, kuidas pääseda
surmast ja see oli aidandki
vanaema räägib alati
nii loomulikult
tühipaljas astraalränd
muud ei midagi.
ja käed on ravimiseks,
pilk hüpnotiseerimiseks.
vaaronu olevat terve klassitäie lapsi
nii magama pannud
kuna oli pohmell ega
viitsinud tundi anda.
ja ühtki halba mõtet ei tohi mõelda
sest kõik see, mida soovida
läheb täide.
vahel hämaruses hakkab midagi
muutuma ning tants ja trall on alanud.
ei. närvi ei tohi minna.
muidu hakkab nõusid lendama
katki minema ja purunema
nõelteravateks tükkideks.
põrand on klaasikilde täis
kui vaid oskaks kontrollida
kontrollida
mõtted sõlmes puntras
lõngakerad
väänavad end ümber
kohtlaste, kes
luusivad pargis.
vanaema ütles ikka,
et kui unes tuleb surnu
juttu rääkima,
peab tegema ristimärgi -
siis läheb ta tagasi sinna,
kust tuli.
täna on kummaline hommik
keegi suri ära
ja koputas aknale.
ma kuulsin.
vabal ajal olen debiilik ja unustasin vaadata tunniplaanist, mis nädalast, mis loeng hakkab.
ja selle tulemusel olen praegu tartus, kuigi esimene loeng ja ka viimane sel nädalal, on mul neljapäeva hommikul kell kaheksa.
