mosaiik

ma mõtlen, et olen tohutult õnnelik inimene, et saan tegeleda täpselt sellega, mis mulle meeldib. see toob kummalise rahu. jah. rahu. ja panen yhe umbes aasta tagasi kirjutatud teksti ka siia nyyd.

****

maapind ragiseb ja komistav päikene käib üle võbiseva tühjuse,
takerdudes akende taha ja jäätudes mürkrohelistes silmades.
sa tead, et variseval maapinnal pole tegelikult tähtsust,
et olemisel on kaks nägu ja pimedus paistab oma pimetuses.
tähti neelavad loheparved ei sõua mitte südamesse, vaid väljuvad sellest.
kuum maa avaneb oma tõelisuses,
kutsudes endasse sügavusi, ühtides kõrgustega.
alles jääb õhk oma õhutuses. nägemine nägematuses.
kõik, mis on määratud tulema, saabub.

Tseen Dead Man\’ist

Ma ei saanud lihtsalt muudmoodi, kui seda ka blogisse postitada, sest minu meelest näitab see kõige paremini kirjutamisprotsessi aja tundmusi välja. Juba esimene kord, kui seda filmi nägin, mõtlesin nii. Klikkige lingile.

Luiga ütles, et ma jaatan sajaga elu viimasel ajal. Ja see tegi tuju nii heaks, et hakka või isegi uskuma. Ja nii ma siis ütlengi kõigile - et näe, ma jaatan sajaga elu. wuhhhuu!

Hääd uut kooliaastat kõigile! Ma hakkan nüüd Tartusse sõitma. Täna on suure poeedi ja armastaja Riismaaga uus intekas ZA/UM’i jaoks!

täna mõtlesin, et mõnikord ei muutu iseloom aastatega isegi nii palju, kui suve jooksul mul muutunud on.

tee, mis teed. läheb ikka nii nagu saatuseraamatusse ette on kirjutatud.  seepärast ei tasu muretseda.

kella nelja aegu hommikul
kui väljas on veel pime
kalgendub tõvenukker palg
paberilehele vedama järge
mälestusteraamatus,
mis meenutab piiblit.
siis pole enam meeles,
see, mis praegu on,
vaid see, mis ära olnud.
ja kuskil aknataga kiljub
tõukerattal lapsi.
tummamaigulises koidus
neelab lohe oma päid
kui mõtleb endale.
nii kella nelja aegu hommikul
kui taevas tasapisi värvub punaseks
saab me maailmaruumist pall
ühes õrnniiskes pihus,
mis meenutab eilset.

punase taeva sinistel pilvedel

mängib kuninga õukond malet

inimhingede peale. šahh-matt!

nöör ragiseb vangikongi.

täna on sinu kord!

kuid rong sööstab edasi.

kaasas valged hirnuvad hobused.

kaarikud kihutavad musta

rahe saatel aina

kalmude poole,

mida katavad päevalilledest varjud.

kuninga õukond on õhtuks lõpetanud

täna saadetakse valitseja

giljotiinile.

šahh-matt!

ma ei tea, miks ma olen siin

aga olen ikkagi

ja väljas sajab vihmausse

puuvabrikute kiljumise kiuste.

mõru pappel ääristab mu

juuksejuuri

ja sisemusse on kasvand ogaõunad

seetõttu pean veetma terve elu

tundes sõnanägemusi unedes ja ilmsi.

kõikjal on tumm vaikus ja oodatav krudin

mis viiks tähed kuskile mujale kondama.

lagunenud autodele tantsima

või vaatlema sõudlevaid ookeane, milles

ujuvad hakid.

tänavat on tabanud sume atakk

ja aukliku tee unearterid on pundunud.

nii mõtlen, kui vaatan läbi

kruusakrobelise aknaruudustiku

kaugelt aiman pillimängu,

ei tea, kas unes või ilmsi

aga mu hakk, kelle pääs kasvab naljakas

sasine tukk

sööb ära mu viimase küpsise

enam ma ennast ei näe

kuid ikka sajab veel

vihmausside lülisambaid.

maa jookseb

juues küünte alt

rabedat mulda

vaimutükeldamine

maagia abil

võõpab su üle

musta pintsliga

ja joonistab tumedaid sõõre

ümber nimbuse su peakohal.

tervendades tühjaks

su silmakoobaste mürdiaatilised

sügavikud.

täna on sadanud tulevihma

ja kasevihad on tuppa toodud

kaitseks kurjade vaimude eest.

kaitse end kelle eest tahes

iseenese eest sa seda ikka ei suuda.

hõõguvad tulekerad

üle kastese mõttemuru

jooksevad mööda

koljuluu liivaluiteid

otse südamevatsakestele

taguma trummi

eelmistes eludes, maailmades

sündinud sõdadele ja mõtetele.

Kaste on verine ja tapper

läbistab keskaja olluseid,

mis praegu on ümbersündinud

lilledeks aasal või kivistunud

mardikafossiilideks.

võtan ühe nendest kätte

ja pistan lahusesse, mis

sulatab fossiili mulineeks

nüüd sõlmin ta kokku ja saan

elusõlme, millest

mahun läbi

nii näen eelnevaid ja tulevaid

neid, kes avavad ruumi ja pakivad

aega

oma märssidesse, millest

tilgub punakat vedelikku

nahklähkritest.

vaja on edasi minna

mitte lasta häirida enesemanamisest

ja kääpasse vajumisest,

sellest, et saame meiegi kunagi

maiuspalaks tulevaste põlvede

arheoloogidele.

oh! näe, milline huvitav liik.

homo sapiens sapiens

tal pole isegi mitte tiibu küljes!

oli mamma sünnipäev ja siin käis ka üks nelja-aastane tüdruk, kellega ma kolm tundi mängisin. lausa õõvastav oli kuulata, kui ta ütles:

kõik, mis on halb, on ilus

ja kõik, mis on hea, on kole.

ja siis ütles veel, et ta ei salli enamikke inimesi ja tahab kõike hävitada, kuid mina meeldin talle.

kuidagi nii-nii kurb hakkas.

aga ühtlasi vaatasin filmi uku masingust ja lugesin ka masingut 11ndal oli ju 100. sünnipäev tal.  hämmastav. masing on endiselt hämmastav, ehkki mõtlemine talle ja tema laadis on kurnav. tänasel ööl ma kirjutan. ja mõtlen ning mõtlen ja mõtlen. siin tallinnas on ikka nii hää ja rahulik olla. mõelda, lugeda  ja kirjutada.