mosaiik

Ei taha kuulda sahinal lahkuvaid tuuleiile

kes hiilivad uksetagant, et

aina tuigerdada mööda alleed,

mille äärel tumenev jõgi.

“Hea sissehypatud koht.”

Mõtlen siis ja vaatan

Haukuvat koera, kes nuuksatab korra,

õhuviirgudele, kes kannavad leina.

näen vettinud madratseid,

mille kattest on vedrud end vabaks murdnud.

mahajäetuina Supilinnas, pesunööride all,

kui lapsed, kelle jalgade verised jutid

on sulanud päikeseveeks.

Mängivad naerul sui paberist palli.

Seal mina seisan ja ootan

sõpra, kes kadunud on ammu,

meeles on õhtused pargid ja neis

elavad katkised jalutuskäigud, mis

lõppesid ööl, mis lagunes lõngaks.

Ootan, käes roostes juhtmega kollane telefon.

Elektritraadid pilluvad sädemeid ja

kuskilt Herne tänavalt tuigub keegi,

käes helkimas pudelipõhi.

Näen, kuidas punapõsksed pilved

langevad tantsides tumedaks kastetud maale.

Vanast aknast veeretab end mu sõõrmeisse

roiskunud kala veel sündimata lehk.

Ma ent ei suuda enam õnneks midagi haista,

sest vasksest hapnikupuudusest syndinud piip

jäi jõkke lebama ning mina

lämbuma.

Nii ootan ja ootan. Kuni päev veereb

lähimasse hoovi,

haukuva krantsi mädanend kuuti

ja videvik taas on laskunud

lämbe aguli kohale.

nonii. viimasel ajal on kuidagi nii nii kiire, et yldse ei saa aru, et on suvi. homme pean ehk olema varahommikul tartus aga ehk ei pea ka ja see teadmatus, kas pean või ei, ajab närvi. arvatavasti tuleb ehku peale varajasel kelleaajal igaksjuhuks tartusse sõita ja siis selgub, kas sõit on asja eest.
täna valin siin lulke välja ja kirjutan ka. olen viimasel ajal kuidagi kahtlaselt närviline ja ärev. kyll möödub.
lähipäevadel pean yhest kogust kirjutama ja siis reedel kolima ja laupäeval maal olema, synnipäev on.
siis jälle kiiresti kiiresti sõitma pyhapäeval sealt tallinnasse, et hakata asju pakkima, kuna järgmisel esmaspäeval läheb miski aeg peale viit moskva rong ja siis on vaja sinna peale jõuda. siber ootab mind. olen seal paar nädalat, tahaks ikka folgiks tagasi jõuda. elagu sääseparved! tegelikult ma muidugi jubedalt tahan sinna minna aga kuidagi närviline on ikkagi. ei tea isegi miks.
kohe tuleb ema mul siia ja toob mulle passi viisaga. wuhhuu.
aga rongiga vuramine öösiti saab kindlasti äge olema ja diktofon on ka.
ja kindlasti kirjutan midagi reisikirja sarnast seal valmis, mida saab siis hiljem redigeerida ja, kui midagi ägedat ka juhtuks, võiks za/um’i panna mingi jupi. ei tea, ei tea. hetkel on silme ees see nädal, mis kuidagi raskelt ja liiga paljude toimetustega järsku kaelas on.

suvi on tõesti sel aastal kuidagi kiire. aga ilma selle kiiruseta oleks vast palju masendavam.

Genialistide klubis Tartus toimub selline yritus (kopeerisin kodulehelt):

Neljapäev 09.07.2009 / 22.00 /sissepääs prii
plaadikohvikus
LUULEÕHTU:
JOANNA ELLMANN. HIRI MÜÜRIPEAL. KAUR RIISMAA.
Kolm vaadet Tartule. On sõna, on heli, on… On öö, kus on asju.
Joanna Ellmann - http://liblikanahk.blog.com/
Hiri Müüripeal - http://www.poogen.ee/?SubID=7&AID=4616
Kaur Riismaa - http://www.poogen.ee/?SubID=7&AID=222

********

Oleks äge toredaid inimesi näha seal. Ja mitte kell yheksa siis, vaid ikka kymme. mõtlesin, et siia oleks hää see yles panna

ah jaa!

tartus oli äge seekord ka. riided sai ära antud ja yht mutikest aidatud. aga täna nägin marutaudis kassi ja kuidagi väga valus oli.

aa ja mamma käis tartus - sain uue korteri pepleri tänavasse seekord siis. 10ndal kolin sisse.
ja ta ytles: joanna, ma ei lase sul siin yksi toas masetseda (kui sai aru, et ma praegu pole just eriti suhtlemisaldis) ja tiris mu tallinnasse.
nii-et olen hetkel tallinnas ja homme tagasi tartus. ja riided ning sandaalid kuivasid ka ära tartus juba (mitte minu riided).
mamma: “miks sul auk põrandas on?”
mina: “eee vesipiip, eee”

aga vähemalt maha mind selle eest ei löödud.
nyyd aga lähen raamatut lugema.

nonii. eelmine nädalavahetus oli kyll nii viljakandev, et pärast esmaspäeval kastani tänavale naasmist, olen ainult kirjutanud. ja juua, pärast eelmist nädalavahetust, ei taha ma kyll vist enam pikemat aega. suht pea kylmkapis depsu tunne on. aga kyll seegi yle läheb yks päev. aga mingid mõjud - olen kindel - jäävadki kestma sellest nädalavahetusest.

aga tulge kõik yheksandal genklubisse luulet kuulama. kell kymme on algus!
ja kolmeteistkymnendal sõidan ära - Siberisse!

täna aga kirjutasin nii:

***

pilgud neelavad viimase valguse
soldatite koondunud armee
lõputust pimedusest.
kuskilt läheneb
kirsitubakat suitsetav mõtlik tugitool
ja hirnatab korra veel,
enne kui taevasse ilmuvad
jumala kaarikud, kes
ammu on oma näo
punastanud tedretähniliseks
tundes häbi inimsoo
võikuse ees.

kuidagi eriti kehv on olla. panen siia yhe lulka, mille üleeile kirjutasin.

***

Aknaklaasid on õhus
ja inimesed jalutavad veel.

Liibu majakaseintele, näed
kuidas tuletorn lahvatab põlema.
Leekidesse manatud kaeblikud ohked
su südame vereseintest
trummidel on tehtud.

kuskilt jookseb rebane mööda
tehisväljakuid ja kivimajad on
kasvand padrikuks.
Kolm surevat hinge istuvad vaadates
lõõmavat taevast ja näevad seal
iseenese lagunemist.
 
…Tolmuks.

Kõik  saab tolmuks.
Tššš!
       Vakatus.
Tähtedest oleme tehtud ja
tähtedeks me saame.
Nõnda on igaüks taevas ja samas
igatseb sinna.

Nii nad istuvad, kolm noort ja
lagunevat hinge katusel,
lootes, et homne on parem,
teades, et homset ei tulegi.