Vanad sõbrad
(Hando Runnel)
joob viina ja ihub väitse.
Ruun töllakil mokaga tukub ta ees,
peas traadiga paigatud päitsed.
Kõik õilis saab korrapealt naeruks nüüd -
küll sõprus, küll südameheadus,
sest täna üks sõber on timukarüüs
ja teine on tapale seatud.
Puss täkke teeb rinda ja kuulekas ruun
on ise, kes peale surub.
Ning veri, mis purskub on kleepuv ja kuum.
Saab ligaseks söötmata muru.
On äkki nii jäle kõik: veri ja viin
ja pilt, kuidas surija tukub,
kuis ärkab äkki ja hirnatab siis,
ja kuidas siis kokku kukub,
kuis sõeluvad traktorid kaugemal
ja autod ja mootorrattad…
Ning mees oma veriste kätega
ei saa mitte silmigi katta