see ei anna rahu, ei anna ega anna rahu. see ähmaselt meeles olev uni. istusin ja lugesin unes raamatut. detaile ja kõike. umbes kymme lehte lugesin. ja väga huvitav oli. maagiline ning veidi brautiganlik. ma otsin öösel seda und taga aga ei leia yles. ja seetõttu mäletan ähmaselt. ärkasin mingi eriti totra kõne peale. ma ei ole kunagi varem näinud unes proosateksti, detailset ja läbimõeldud proosateksti. vaid luuletusi olen näinud ja ärgates yles kirjutanud. ja nyyd nägin esimest korda proosat. aga ma ei suuda seda und täpselt meenutada. ma otsin seda taga ja taga aga see ei anna rahu, et ma seda ei leia. pean leidma! proosa siiski, on ju palju ägedam kui luule. vähemalt minu meelest.
nädalavahetusel käisin mõisas koos tõnni ja juhaniga. päris äge oli isegi ja kui on maailmas miski, mis kindlasti ei muutu, siis on see asjaolu, et tõnn hilineb vähemalt paar tundi. ja nii oligi, et alguses ootasin teda bussijaamas, siis ta helistas, ootasin mingis kohvikus, sest väljas oli kylm, ja siis läksin lõpuks tema juurde. ja muidugi ei olnud ta isegi oma kotti kokkupakkinud selleks, et mõisa minna. igaljuhul lõpuks me ei saanudki bussi peale ja ma helistasin mammale, et kas nad lähevad ka maale ja ega nad meid ei taha peale võtta, läksime siis mamma ja papaga koos. ja juhan oli sinna muidugi teist teed pidi kõvasti varem kohale jõudnud, sest et me tõnniga hilinesime ju metsikult. aga siiski oli vahva, ja on tore, et tõnn prantsusmaalt lõpuks tagasi on!
vahepeal saatis ka lauri kirja, et isa raamat tuleb neljateistkymnendal arvatavasti trykikojast välja ja see tegi meele heaks, lõpuks on sellega yhel pool! nii palju vaeva sai nähtud sellega!
ja siin ma nyyd siis istun, unetu nagu öökull, sest mul on JÄLLE see periood peal. kirjutamise siis. see on nagu mingi kahtlane seen, mis kasvab sees ja vahepeal lõigatakse kybar pealt ära aga niidistik suudab endale ikka kybara peale tagasi kasvatada. aga seekord ei ole väga tugevat masendust sellega kaasas, puhas kirjutamine on rohkem. ju tekitab igatsus seda. aga mis oleks maailm ilma igatsuseta? yks tyhi ja kõle kõrb, sest igatsus tekitab soovi parem olla, mis omakorda tekitab käimalykkavaid impulsse ja nii läheb maailm edasi. ilma igatsuseta aga seisaks ju paigal, eksju.
ja samas ma katsun ikka veel uskuda, et ykspäev kasvatab inimene endale selga päris tiivad ja lendab kuskile avarustesse, päris ise, ilma lennukita.
ja nyyd järsku tekkis tunne, et kirjutuslaud võtab jalad selga ja ronib rõdule, et tõmmata mahv papa kollasekstõmbunud konist. aga ta on siiski mu käte ja klaviatuuri all ega liigu.
olgu. davaiks. ma kirjutan edasi oma arvutisse.
niisiis.
igatsus.või öelda hõllandus? mulle meeldib hõllandus rohkem, sest seda ei kasutata nii palju ning see ei kõla seetõttu veel läägelt.
