mosaiik

Täna kajastan blogis tänavust riigikirjandit. Teemad olid pealtnäha häirivalt lihtsad aga miks ma seda kajastan ei ole seetõttu, vaid hoopiski sellepärast, et Janis kirjutas ka. Ta valis esimese teema “Uue sajandi väljakutsed” ja kirjutas selle all vaimumaailmast ja sellest, kuidas lääneyhiskond on oma väärtused ära nihestanud ning siinne maailm peaks ida filosoofilisest pildist eeskuju võtma. Tsiteeris Dhammapadat, Uku Masingut ja Ludwig Wittgensteini. Usun, et läks hästi.

See siin on Tõnn. Ja tema tuleb järgmine nädal Eestisse tagasi Prantsusmaalt! Ohhhh, kuidas ma ootan, nii ootan, nii ootan! Pole niiiiiiiiii kaua (eelmisest suvest vist) näinud! Minu kõige parem Tõnn. Ega 20 aastat sõprust pole naljaaasi!
Saab jälle mõisa minna koos! Jeeee!

************

Ja eile sain ma tuttavaks maailma kõige rumalama tyybiga. Tsiteerin: “Ma jätsin kooli pooleli kaheteistkymnendas, sest õpetaja ytles, et kirjutan nagu Kafka ja olen kõige targem. Ma olen kooli jaoks liiga tark, leian nii.”

Päris rumal, eks!
Ja nyyd olen mina Tallinnas, sest leian, et siin on parem õppida ja asjatada. Tegemist hetkel igaljuhul on! wuhhhuuu!

agnes says:
tglt sa oleld tubli…ma olen su üle nii uhke..
joanna. says:
hahahaha
joanna. says:
mis mõttes    
agnes says:
luulekogu aktiivne nefas hängid õppejõududega koristad teed trenni õpid
agnes says:
the list goes on
agnes says:
im proud

********

varsti ongi selline tunne, et olen tubli. ja agnes tuleb 30ndal tartusse - niiiiii oooootan juba!

P.S: janise õpetamine sujub yllatavalt hästi tänase seisuga, võiks öelda,et janis on väga tubli.

projekt janisest inimene on käivitunud. asi edeneb edukalt, janis õpib kodus. mina lähen teda kohe õpetama ja valmistan tundi “joanna range kirjandiõpetus. piitsa ja prääniku meetodiga” ette. loodan, et ta on mulle yhe kirjandi valmis kirjutanud, muidu hakkan seal passima ja vaatama, kuidas ta kirjutab.
kell on pool kaksteist ja päev, mis on kõrgel ja sillerdab silma (ylepakutud epiteet) on juba edukas olnud. hommikul ärkasin ja tegin hommikuvõimlemist, siis lugesin yhe raamatu läbi ja siis koristasin edasi. eile õhtul koristasin ka. nyyd aga valmistan tundi ette. ja eile õppisin ja õpetasin janist ja tegin trenni ja koristasin tuba. ja ma ei ole mitu päeva midagi kirjutanud, ju selle tõttu mul nii kärmelt lähevadki asjad.

te veel näete, minust saab inimene!

Dhammapadas on kirjas, et kõik meeleolud on mööduvad, pea seda meeles ja see on tee õnneni.
Mina aga leian, et kui nii edasi läheb, juurdub mu sisse teadmine minu jaoks sinilinnuna tiirlevast õnnest, mida ma kunagi ei saavuta. Alles jääb võimalus suunduda tagasi eraklusse. Dhammapadas oli ka kirjas ju umbes et “ta oli läinud metsa elama, ta oli vaba ja erak, kuid ometi tormas ta tagasi kytketesse. vaadake teda, ta on vaba aga jookseb tagasi soovide ahelatesse” täpset sõnastust ei mäleta aga umbes nii. ja umbes nii ongi. Ma ei saa jätta omale kalleid inimesi, ykskõik kui väga nad mind vahel ei muserdaks, sest see ei ole eetiline lihtsalt.

aga jah, pole muud teed peale valguse. kaks aastat tagasi ma kirjutasin “emotsioonitus on kingitus, magus mõttelend”
peaks vist uuesti selle tasandi saavutama. ei usu, et õnnestub niipea aga kunagi ehk siiski.

teel tagasi eraklusse, sest muud võimalust mulle ei ole antud.

täna käis agnes kylas, tegin mingeid lulkaasju ja kohe hakkan laurile kirja saatma. oh saaks allani raamat lõpuks valmis! ma enam ei jaksa seda oodata! nii kaua on aega võtnud! lugesin kaks raamatut täna läbi (või õigemini pole teist veel lõpetanud aga pärast seda postitust lõpetan). siis on veel yks keelekorrektuur tänasesse päeva mõeldud ja homme tartusse! nefa koosolek on ja usun, et see tuleb produktiivne.
kolmapäeval saan handoga kokku ehk ja nii see järgnev nädal tuleb. ma siin omaette tantsin ja mõtlen, lugesin põhja-euroopa folkloorist ja vanemast kirjandusest yht raamatut ja nyyd mõtlen.

…ja muna läks katki ning ylemisest tekkis taevas, ylemisest poolest maa.

mytoloogia on nii ilus!

folkloor on ikka ammendamatu inspiratsiooni käimalykkav allikas, ma mõtlen.
igaljuhul votnii siis. kahju, et robert on saksamaal - tahaks temaga väga rõdul kohvi juua ja kirjandusest rääkida, robertiga on seda alati väga kena teha. aga ah ei ole midagi, lähen tartusse ja räägin hoopis muudest asjadest.
kyll kõik saab korda saab korda saab korda.

Saab sõredaks mullaks

Pilkude manakäik

Värisend nõdrameelses

Hingekantaadis

Vahust valatud tornide tipust

Kuke varahommikuhüüust

Sajan alla kui viimane vaik

Ja pudenen raiutud puudelt

Sõrmed on rabinal langend

Alla juustest ja otsivad õhku

Tumm terasest rüü kuskil nurgas

Itsitab salaja pihku.

Und pole ja ärkvelolek

Tundub mujale kanduvana

Tonte hiilib kevadest paisunud

Kollaste akende taga

Närbunud silmad veel hiilivad

Vaatama pööningul

Kondavaid kohtlasi vaime

Teadmata – varsti nad veerevad

Küngastel’ nõrguma

 

viinamarjakobaraisse põimitud
suhkrused luited
jooksevad su seest
kollasele paberilehele
mu pihku rabedate ribadena
joonistama söele kriipivaid mustreid
kulunud marraskil nahalt
langeb helendavaid piisku
joostes sulanud
marmorist treppidest
taeva
põimin palmikusse juukseid
köieks nähtamatute vahele
liibume vastu värvilist õhku
hingama galaktikate üksindust
ja terasest varemeid lendab
vulkaanidest välja
põlevaks vihmaks
ajalehtedest volditud hallikirjute
linnade kohale.

kõik tundub justkui hästi olevat, tuju on hea ja siis ….

põmaki

tuleb hoop sealt, kust seda yldse ei oota.

:´(