eh.
kummaline kummaline kummaline.
hakkan vaikselt aru kaotama
põrm
Homme on genklubis kell 13.00 “Sahtlist välja!” esimene esimene lugemine. Mehis Pihla näidendit loetakse ja mina ning Helen Rekkor kommenteerime. Siia ei hakka veel arvamusavaldusi lahmima, kes homme kohal on, see kuuleb. Pean veel ette valmistama.
See oli nyyd reklaami osa.
Aga muidu on kuidagi kummaliselt kiireks läinud - esmaspäeval saan Ave ja Ehtiga kokku, peame valmistama ettekande Joensuu ylikooli jaoks folkloristika õpetamisest Tartu ylikoolis. Niisiis olen 5-8 aprill Soomes, Joensuu ylikooli juures ja seminarid on ja ettekanne ka. Yldse ei tea, kuidas me selle ettekande asjaga hakkama saame.
Ja kolmandal tuleb Tanel - kunagine klassivend põhikoolist - Tartusse. Pole teda mingi seitse aastat näinud, nii-et tegelikult juba ootan seda veidi.
Ja siis ja siis ja siis. Täna peaksin minema emale synnipäevakinki ka ostma! Ma loodan, et ma seda päeva jooksul ära ei unusta.
Ja NEFA kulude-tulude aruande peab ka kunagi ära tegema Kaisa ja Heleniga. Ma ei saa siiani aru, miks mind pandi sinna revisjonikomisjoni. Enda meelest mul kyll nii kalkuleeriv nägu ees pole aga eks saab hakkama ja mõnes mõttes on isegi selliseid asju vahelduseks mõnus teha. Õppekorraldusspetsialist juba isegi kirjutas mulle Joensuu sõidu kysimuse peale et “sina oled ju tegus ja aktiivne nefakas nagu aru olen saanud” aga ma pole etno õppekorraldajat näinudki ise. hehe. Igaljuhul peaks seda tegusust siis õigustama. Kunagi hakkab kevadel NEFA korraldama ka eesti etnoloogide-folkloristide mitmepäevasele yritusele pidu ka ja… oehhh. Mingid lulkad tuleb vist ka linti lugeda ZA/UM´i jaoks aga seda arutame veel Robertiga, et kas ja mis.
Kuskilt peab veel luulekogu autorieksemplarid sahtlist yles otsima ja yhe rahvaluule õppetooli viima - Karl palus, et rahvaluule osakonna raamatukokku, mis asub sealses õppetoolis, viiksin yhe, kui mul neid veel yle on.
Mul on tõesti varsti selline tunne nagu ma oleks mingi imelikult aktivist. Mitu nädalat ei teinud midagi ja nyyd sahmin ringi. Aga mõnes mõttes on isegi lõbus, kui vaid jõuaks kõik tehtud.
Aga kõike seda saadab siiski ka see tunne:
mälestus on
igatsus
ja ei
tuhmu tuhmu
tuhmu.
eriti hommikuti, kui päike paistab aknast sisse ja maailm tundub nii uus, värske ja särgav.
ma lubasin edaspidi positiivne ja rahulik olla ja seda ma olengi. rahulik ja positiivne ja sahmerdan aktivistina mööda linna ringi. aga homme tulge kõik genklubisse! ma ei ole tegelikult alati nii terav kriitik nagu za/um´i luuleanalyysiga. olen võimalikult aus lihtsalt.
Kaks punkti kustusid siis,
kui laps neid nyhkis
kustukumm käes
(ganesha või plikale
elevant mõistagi
õnneikoonina peal)
vahel harva veel keegi,
kuskil unes ehk näeb
kuidas yks punkt siis
röökides teise
lömastas prõksudes
Väikesed sisalikud
kooruvad mere-
vaigulistesse
kiviklibudesse,
sügavmusta unne.
Langeb lumme
sinipunakirjuid
kassipoegasid,
viltuse noole pealt alla
elu, taevatähni-
kujuline igavik.
Olev ongi kaduvik.
***
Sina,
kaduvväike lootus.
Nukra pimeduse kuma.
Siis, kui vetikate juukseid
palgelt sulas.
Linnutiibu unes
jooksis tühjaks alumiiniumist.
Hing, tehtud elavhõbedast,
katki, kuhtund, rudjund
kohvitassist.
Meesiidikarva
hele
Üksindus
Su väsind
vaimukeerdudest.
kogun oma energiad punktiks, kus kattub maailma ratsionaalsus ja ettekäiv peegel. Psychele ei ole joomine just kõige parem tegevus aga täna sain heita pilke muudesse maailmasfääridesse ja kergem on.
