mosaiik

ja kui ma kõnnin mööda kõrbend pilvi
kuskilt keegi silitab mu soomustunud kõrvu

mu elu kõige kummalisem tutvumine. oli. tõesti.

Vaidlus sisiseb ussikeelena

Laugastelt veeremas viirastustesse

Mis öösel nii magusalt vaatavad

Seintelt vaarikasoona vastu,

Kus kolletand varred on kasvand

Meelterägastikku

Tilpnema maa ja taeva vahel

Sammaldunud igiliblikana

Kuskile tinast valatud kõutside

Vahele ryndama raadiolainetest

Tehtud

väikesi lapsi

Aga mina ei ole meisterdatud

Lasteaias neoonkollasest plastiliinist

Kleeplindiga kinnitatud kuulmetorudega,

Koltund ja määrdunud juuksesalgud

Häirivalt sinakas näos

Too sisalikumustriline vöö

Ära mu meeltesse mässitud rudjuvast

Nõiatantsust

Kuskile õõtsuvate mylgaste vahele

On peidetud sinepiiva.

http://za-um.blogspot.com/ 

From the minds of:

Jüri Saks
Robert Kurvitz
Martin Luiga
Aleksander Rostov
Joanna Ellmann
Nicolas Miquera
Kaspar Kalvet
Lilian Marie Merila
Made Luiga
Jim Ashilevi
Kristo Viiding
Madis Poel

Check out and spread the love!

anonyymne luulegeenius võeti roberti poolt vastu nii (katkend kirjast):

” Pealkiri:

ISSAND JUMAL!!!

“Ma olen mingi neli rida ära lugenud ja juba röögin mööda tuba ringi joostes. Esimene (nüüd lugesin ka lõpuni) on konkreetselt kõige parem sõnakasutus mida loodus-luules (üldse kunagi) lugenud olen.  Point on selle ILUTULESTIKU alla küll veel mattunud, peab uuesti üle lugema. Äkki polegi pointi, palun teeme nii, et point on ka! Aga see on ikka üle mõistuse, mis stiil mehel on. Iga rida on täiuslik, putsi, ma ei hakka sõna “rütm” üldse ütlemagi. —”

ja lõpus veel:

“Ikka veel on karp lahti ja teist ei julge veel lugema hakatagi. “

ja siit ma näen, et ma võitsin yhe kunagise vaidluse, kui väitsin, et tõeliselt andekas inimene ei taha avaldada enda asju.

Varju kaotav

Valge tähniline sõrmus

Kontjas sõrmes

Tilpneb

Ajastutehõng

Hing

Siidijupiga

Läikivlateksist

Kaelas

Sõlme läind sõnad

Kukuvad

Helitult

Kusagilt alla

Valge tähniline sõrmus

Viis aastat

Valge tähniline sõrmus

Kaotab oma varju

Plinkiva neooni

Kumasse.

Lumigi taevas on surnud
Tõusvate kiviklibude manu
Sabistab happevihma
Räbaldund pilvede tants
Käib yle
Mõruda taeva
Vettind sängide
Kaeblikud ohked
Nõgise lae võrkudes
Kuskil on keegi mattunud 
Tuhastunud õhtusse.

Ma lihtsalt pean nyyd selle sissekande tegema!  Mul on hetkel kirjanduskatarsis, selles suhtes et ma lugesin just MAAILMA KÕIGE PAREMAID LUULETUSI. Need olid nii head, et mul lõid käed nõrgaks ja siiani on tunne nagu oleks mingit narkot teinud. Ma ei ole nii enne kunagi mitte yhegi luuletuse puhul tundnud aga need võtsid sõnatuks, tegid jalad nõrgaks alt ja käed ka ja olid MAAILMA PARIMAD. Kurb on aga selle juures see, et see luuletaja pole kunagi avaldanud yhtki oma luuletust ja ma ei saanud neid tema, vaid ta hea sõbra käest, kellele autor oli lihtsalt usaldanud oma käsikirjalised tekstid, milled ta sõber siis minu jaoks sisse lõi, mulle saatis ja luges sõnad peale, et ma ei tohi neid mitte kellelegi näidata. Nii kurb! See oli nii hea, et ma tahaks ta luulet uurida, ehk isegi akadeemilisi töid teha ta luulest aga ei saa. Aga siiski on ikka veel selline tunne nagu oleks narkot teinud, sest need olid KÕIGE PAREMAD LUULETUSED! NII HEAD! Sellist ylevat tunnet tekitasid et OHHOO! INIMVÕIMED VÕIVAD KIRJANDUSES NII SUURED OLLA!!! oehhh kurb, et ma neid kõigile saata ja ettelugeda ei saa.

ja kõige nukram on see, et ma ei saa isegi mitte luuletuste autorile öelda, et need on maailma parimad, sest ta usaldas need oma sõbrale ja ei tea, et need on edasi saadetud.  Ma nii tahaks teda õnnitleda maailma parimate luuletuste eest´, kui teda näen! oehhhh aga ei saa ju… oehhhh

Ja ma kirjutan täna teise postituse juba. Seekord on see mu kunagi detsembris tõlgitud Nick Cave’i luuletus, mis hetkel siia väga hästi sobib. Just kymme minutit tagasi kirjutatud eelmise postituse jätkuks. Paksendused on minu lisatud.

Kui ma istusin kurvalt ta kõrval (Nick Cave)

 

Kui ma istusin kurvalt ta kõrval

Aknal, läbi klaasi

Ta lykkas kassikese oma sylle

Ja me vaatasime maailma nagu ta langeks minevikku

Ta ytles pehmelt need sõnad mulle

Ja laiali avatud, tuliuute silmadega

Me pressisime oma näod klaasile

Kui ma istusin kurvalt ta kõrval

 

Ta ytles: „Isa, ema, õde, vend,

Onu, tädi, õepoeg, vennatytar

Sõdur, meremees, fyysik, laborant,

Näitleja, teadlane, mehhaanik, preester.

Maa ja kuu ja päike ja tähed,

Planeedid ja komeedid oma leekivate sabadega

Kõik on seal igavesti langemas

Langemas armsalt ja imeliselt“

 

Siis ta naeratas ja pöördus mu poole

Ja ootas et ma vastaksin

Ta juuksed langesid alla ta õlgadelt

Kui ma istusin kurvalt ta kõrval

 

Kui ma istusin kurvalt ta kõrval

Kassike, kes tal oli läks leebelt

Minust mööda ja me pressisime taas

Oma erinevad näod klaasile

„see võib olla väga hea“ ytlesin mina

„aga vaata yks kukub tänaval

Vaata ta viipeid naabritele

Vaata teda alla trampimas oma jalgadega

Kõik väline liikumine on yhendatud eimiskiga

Igyhele on mureks oma praegune vajadus

Tunnistaja-mees jõuab ylesse rentslist

Näeb neid kes ei näe, komistamas edasi“ 

 

Ma pöördusin ta poole värisevate kätega

Ja lykkasin juuksed ta silmist

Kassike hyppas tagasi ta sylle

Kui ma istusin kurvalt ta kõrval

 

Siis ta tõmbas kardinad alla

Ja ytles: „millal sa kunagi õpid,

Et see, mis juhtub seal klaasi taga

Pole miski lihtsalt Sinu mure?

Jumal on andnud Sulle vaid yhe sydame

Sa pole kodus oma vendade sydamete jaoks

 

Ja Jumal ei hooli Sinu heatahtlikusest

Rohkem kui ta hoolib selle puudumisest teistes

Nagu ta ei hooli Sinu istumisest

Akendel ja kohtumõistmisest Ta loodud maailma yle

Ajal, mil kurbused kuhjuvad ymber Sinu

Inetu, kasutu ja ylespuhutud“

 

Mille peale ta keeras oma pea ära

Suured pisarad hyplemas ta silmadest

Ma ei saanud pyhkida naeratust oma näolt

Kui ma istusin kurvalt ta kõrval.

 

 

 

 

Kuna mu kirjutis olevat klišeelik, siis ma arvasin, et asi on selles, et ei saada aru sellest, mida mina isiklikult pean kodanluseks. Niisiis käesolevas postituses kirjutan lahti selle, mis õigupoolest on minu jaoks kodanlik inimene. Ja põhirõhk ei ole antud hetkel mitte selles, palju raha on inimesel, vaid selles, kuidas ta maailma suhtub. Niisiis. Kõigepealt võib yhiskonda mitmeti mõista. Laias laastus ja ilma suure syvenemiseta tuleb ette kaks yhiskonda. Yks on see, mis rõhub väljaspoolt inimese organismile nagu vähkkasvaja. Mõnel inimesel õnnestub selle yhiskonnaga sulanduda. Seda sulandumisnähtust nimetatakse siis puberteedi või noorukiea möödumiseks. Teine inimene ei suuda sellega MITTE KUNAGI kohaneda.  Lauri ja Mehis väitsid, et yks arukas inimene ei kohanegi kunagi selle yhiskonnaga ning tunneb alati end yksikuna. Robert tõi yhiskonna näiteks mitmeid asju. Kui kool on lõpetatud, tundub see normaalne tavaliselt, isegi, kui tegelikult sel ajal see polnud seda. Kui lugeda halba raamatut, siis pärast lugemise lõpetamist tundub raamat talutav, sest nyyd on see läbi. Nii hakkavad ka muud asjad normaalsena tunduma siis, kui need on läbitud. Kuni eeldatavalt jõuab inimene kuskil kolmekymnendaks eluaastaks kindlale oleviku ja tuleviku alusele ja tal läheb meelest ära see jõhkrus, mis maailm on talle nooruses peale pannud. Ma ytleks selle kohta vaimne lõtvus, sest tunnen ka inimesi, kes jõuavad heale järjele, kuid ometi saavad aru maailma ebaõiglusest.
Teine yhiskond on see, mis meid lähemalt ymbritseb. See, mida me iga päev näeme. Nagu Luiks ytleb: “Yhiskond sõprade näol ytleb mulle, et kui on võimalus midagi teha, ära tee mitte midagi.” Tema yhiskond on genereerinud sellise suhtumise ja see ymbritseb teda igast kandist. Roy käis Kathmandus ja nägi, kuidas inimesed joovad mudast vett. Ta õppis austama looduse ande ja nägema seda, kuivõrd lääneyhiskond ressursse raiskab. Sellise asja pealtnägemine mõjub kindlasti rohkem, kui sellest kuulmine või lugemine. Siin poleks ta seda kogemust saanud. Ta viibis konkreetselt selle silmaganähtava yhiskonna keskel.
Ja nyyd liigume edasi kodanluse mõiste juurde. Võti inimese kodanlane olemises ja mitteolemises on ATTITUDE’is. Nii nagu kirjutab Raoul oma hoiakulise popkultuuri raamatu suhteliselt alguses, mis on pop ja mis ei ole toimib ka siin. Olgu siinkohal märgitud Raouli popkultuuri definitsioon:

“Popkultuur on end erinevate hoiakute ja neile vastavate, kodeeritud eetilis-esteetiliste märksüsteemide kaudu määratlevatest subjektidest, nende tegevustest ning tegevusjälgedest koosnev üleilmne informaalne võrgustik, mis tunnetab ennast demokraatliku ühiskonnakorralduse tingimustest ning üksikindiviidi teadvustatud valikuvabadustest tulenevalt.” (Raoul Kurvitz: “Attitude. Ülevaade hoiakulisest popkultuurist”, lk 31)

Edasi räägib Raoul justnimelt sellest, et popkultuuri mõistmiseks ja selles osalemiseks on vaja hoiakut, mida saab tingida yksnes vabadus. Nii näiteks on ta välja toonud, et sotsialismiaegne popp või arengumaade popmuusika ei ole osa popkultuurist, sest need ei ole syndinud vabas yhiskonnas läbi inimese enda valiku. Samuti toob ta näiteks Õllesummeri, mis ei ole osa popkultuurist, sest hoiakud on nii hajuvad, et lõpuks on tegemist vaid tarbimise ja massimeelelahutusega. (Raoul Kurvitz: “Attitude. Ülevaade hoiakulisest popkultuurist” lk 32-33).

Nyyd, mis puutub taolisse kodanluse ja popkultuuri vahelisse suhtesse, siis kodanlus on osa inimese iseloomu omadusest. Kui inimene näiteks ei oma vara ja on lihttööline, ometi ta maailmavaade on kodanlik, siis ta on tegelikult vaene kodanlane. Samas võib olla inimene ka rikas ning samal ajal mitte kodanlane, sest ta attitude ei ole kodanlasele omane. Minu nägemuses on kodanlane konservatiivne inimene, kes ei suuda (või õigemini ei taha, ei viitsi) syveneda sotsiaalprobleemidesse ega mõista laiemast yhiskonnast lähtuvaid sotsiaalprobleeme. Kodanlus on minu silmis mitte varanduslik staatus, vaid mõtlemisviis. Nyyd kindlasti öeldakse selle peale mulle jälle, et klišeelik või “asi on nooruses” aga ma kysiks hoopis selle peale miks noor inimene on nii yhiskonda ja maailma vihkav? Vastaksin ka kohe siinjuures. Ymbritsev keskkond on täis probleeme, mis on noorele haprale hingele liiga rasked ja väljakannatamatud. Lõpuks ei ole asi ikkagi selles, et tema noor on puberteedis ja võitlev, vaid hoopis selles, et inimesel kes on vana on kindlustatus, pind jalge all ja siht ees. Tema vana, ei näe enam seda rentslisse tõukamist, sest see ei toimu enam temaga. Ta on ringist väljas. Kui aga rääkida vanema inimesega, kelle yhiskond ometigi on kõrvale visanud, leiab ta endiselt endast samasugust mässu nagu noor, sest tal ei ole põhjust rahuloluks. Samuti peaks nägema iga inimene probleeme maailmas ja nende eest mitte silma kinni pigistama. Noor inimene tavaliselt ei pigista silma kinni, sest ta ei ole muutunud tuimaks. Mina luuletajana võtan endale eesmärgiks jätta oma hing alatiseks nooreks, sest head luulet saab kirjutada nii kaua, kuni inimeses on veel midagi lapsemeelset (Nii ytles ka Hando mingis luuletuses hehe). Kysisin veel järgi vanaemalt, kes siis õigupoolest on kodanlane tema arvates ja vastus oli lihtne “kitsarinnaline inimene, kes näeb vaid oma nina all toimuvat”.
Inimene ei muutu kunagi kodanlaseks, kui ta jääb alati hindama hyvesid, mis talle võimaldatakse kriitilise pilguga, sest hyve võib olla kellegi teise arvelt. Lõpetuseks panen siia kaks teksti mitmeti sotsiaalkriitiliselt poeedilt Robert Kurvitzalt. Mis näitavad kyllaltki täpselt inimese suhtumist, kellest ei saa mitte kunagi, ka mitte kaheksakymneaastaselt kodanlast. 

Karlmarxstadt (Robert Kurvitz)

Põle ajalugu, põle helesinise keerleegiga,
saja alla tööstustuhana.
Olgu õnnistatud vaesus, õndsad viletsad,
alles olid vastuargumendid suus
ja nyyd on ainult põlastus.

Aja ebaõnnestunud revolutsionäärid ja
keskpärased poeedid kokku ja
lähme välja mängima.
Noorhegellased ei tulnud siia seekord vaidlema,
noorhegellased tulid siia kaklema!

Ma olen mittemiski, ma peaksin kõik olema.

šaht kapital aprikoos (Robert Kurvitz)

Näe suveõhtu lööb läikima mutreid
Sõjatehnikat kodanlasetütreid
Käsi paitab tööjõumassiivne
Suu sosistab truisme ja leitmotiive

On lääge nii roosi
Kui vaesuse lõhn
Šaht-kapital-aprikoos on ju nii
Šaht-kapital-aprikoos-koolibri

Näe suveõhtus on uinund provintse
Tühje vidinaid ja roosikrantse
Kindraliballe ja ülevaid žeste
Sotsiaalset närvi ja oo mis proteste

Vaikus kõlab nagu võit nagu võit
Vaikus kõlab nagu võit nagu võit

On lääge nii roosi
Kui vaesuse lõhn
Šaht-kapital-aprikoos on ju nii
Šaht-kapital-aprikoos-koolibri

Lugu, mille tekst teine lulk on, on saadaval lehekyljelt  http://ultramelanhool.org/

Ja yldse ma soovitan kuulata klassivõitluslikku hip-hop’i. Immortial Technique - The Poverty of Philosophy
http://www.youtube.com/watch?v=j7Vl0peys90 mis on yks parima sõnumiga lugusid yldse hip-hop’is

Nõnda. Nyyd ma hakkan kirjutama uue ja värske kultuuriryhmituse ZA/UM’iblogimagasiini jaoks ylevaadet Eesti praegusest luulest. Lehekylg ise asub siin:  http://za-um.blogspot.com/