mosaiik

Nii kerge, nii hea

Avakosmost armastada

Kõigi kirevate värvidega

Tähetolmust inimestega

Lennates yle linnutee joone

Astronautide laevadest

Ikka mööda vaimuna hõljudes

Suure musta sylelusse.

Avakosmost armastada

Armastada vabadust ja ilu

Nii kerge, sest muud ei olegi

Tyhjuse armastus

Pimeduse avatuses

 

____________________________________________________________________

 M. saatis kirja! Nii hea oli talt positiivsema hoiakuga kirja saada. Kell on kuus hommikul ja ma hakkan kohe kohe Laurile ja M’ile kirju kirjutama ja siis Kasemaa bakatööd lugema. Algus tundus huvitav isegi juba.
Ja kunagi peaks ema tulema, ma kyll ei tea, millal täpselt. Tahab mu uue, alles koostatud kogu käsikirja, sest ta kunagine tuttav Indrek Hirv tahtis seda näha. Oeh oeh. kivi tahaks

Tere hommikust Eestimaa! Siin a-gripiviirusse nakatunud  Joanna, kelle kõrva läbivad yhtlased valujutid ja kellel on sagenenud astmahood!
Arst kirjutas mulle uued antibiootikumid välja, sest uus kopsupõletik vist hakkab nagu liginema… ja ta kirjutas ka kodeiinitablette mulle jälle välja, sest “muidu ei lähe ju köha ära” ja ma pean neid iga päev võtma nyyd. Pilves selginemistega yhesõnaga on olla. Ei jah. Mul on tegelikult juba tunne, et ma ei saagi nii terveks kunagi. Vähemalt tõesti - arstil oli õigus, kui ta ytles, et “kodeiinitablettidega saad vähemalt magada”. tõesti, vähemalt magada saan nende all.

Loen Uku Masingut ja mõtlen. Uku Masing suutis lugeda seitse rida korraga, proovisin mitu mina saan, praegu sain viis. Peab harjutama veel, et kunagi seitsegi jaksaks.
Kuulan ikka veel punki ja värki. Kuskilt kaugelt otsib mind kadunud mälestus. Ja täna kirjutasin jälle yle mitme päeva luuletuse.

“maailm lõpeb maikuus siis, kui otsa lõpeb rumm
maailm lõpeb maikuus siis, kui põleb linn ja tuhka langeb.”

Kuulan Delirium Brothers’it ja vahele Vennaskonda natuke (“Nahpintsak must, Sul õlgadele heidet. Ja silmis synge anarhisti pilk. Paar dynamiiti, pommi taskupeidet - Sul heita neid on tänavale kihk”)

Yhesõnaga kopitan oma mõtetes aastates 2001 või 2002, kui kõik nii pungine oli. Huhhh. Ja hommik koidab varsti punase lipuna aknast sisse pressides.laternad laskuvad veel mustade vihkudena aknatagant sametisse sylle, oodates ärkavat kassikest, kes on vabam kui öö.

nõnda. tänane päev tuleb tegus.

tere hommikust!

ma ei ole veel magama jäänud, lugesin kella neljani, siis vaatasin meile ja rääkisin maritega ja nyyd kohe varsti lähen ehk ka magama. 20 jaanuar oli mulle väga rahulik ja tore päev. kirjutasin yhe kahe A4-ja lehekyljelise luuletuse ning lugesin lugesin. Lauri saatis kirja, et nägi unes, kuidas me temaga bussiga sõitsime ja kolm kassi oli ka meiega ja hästi rahul enesetunne. seda enesetunnet tahaks endale väga väga praegu. ja mingilmääral on rahulikumaks ka muutunud kõik mu sees. päevapoole tuleb ema - toob mulle raamatuid juurde, olen jälle kõik läbilugenud, mis käes oli. Õhtupoole hyppab Marie läbi ja siis päris hilja näeb Raouli esimest korda sel aastal. Ma ei ole yldse kindel, kuidas ma terve selle inimestehordi nyyd välja kannatan, kui ma pole yldse enam inimestega harjunud ja yksindus on hakanudki rohkem meeldima kui inimesed. yksindus, teate sõbrad, on rahulik, vaikne ja tark. viib mõtlusse ja avab uksi teiste ilmadega tutvumiseks. ka teiste iseenese siseilma tahkudega, mida enne nii täpselt vaadelnud pole. ma isegi tunnen, et olen leidnud mingi uue kirkuse või teadmise selle haiguse seest. ja väljas on lumi. aga mina ei tahakski enam yldse välja. tahaks siin toas ainult olla. kirjutada ja raamatuid lugeda. vahel eksib ehk ka mõni inimene mu vaikivasse tuppa ja poeb teadvusse. aga mitte koguaeg. tuulelapsed sosistavad rõdult mu kõrvadesse talve saladusi. kylma kõrbe syda on siin. varsti saabub kevad.
aga kõigest hoolimata on mul nukker, et ma kaotan inimesi. mõnd tahtmatult, mõnd tahtlikult. mingis imelikus nihkes aga igatsen neid kõiki, kes on kiirustades sahinal minust möödunud, jättes nõtkuval kannal jälje mu sisemusse. jah, nii on.

ma lähen nyyd magama, kena hommikut.

Homme on 20. jaanuar - teadlaste poolt väljaselgitatud, kui aasta kõige masendavam päev. Siiski on sel päeval väike hele jutt ymber pehme ja söestunud kõhu. Nimelt see, et kui see päev on aasta masenduse haripunkt, siis pärast seda hakkab kõik paremini minema. Ma kyll usun ja loodan seda. Omalaadne kerglus on sees. Tahaks ainult, et midagi läheks toredamaks. Eile käis Marie siin ja oli kohe hea kedagi yle pika aja näha (noh kui mamma, papa, ema, õde ja arst) välja jätta. Öösel lugesin raamatut ja kui hommikupoole magama jäin, oli tohutult kummaline uni. Ma pidin saama J-ga tuttavaks ja linn, kus see oleks toimund oli ka kummaline, oli nagu Tallinn aga samas ei olnud ka. J elas raudtee juures ja sinna pidi kuidagi kylgkorviga mootorratta peal sõitma, see oli paksult täistuubitud ja mina lipendasin paberilipakana yhe jala peal seistes kylgkorvi äärel. Nii tohutu kiirusega veeres see saatanlik masin läbi terve linna. Siis aga helistas Marie ja ajas mu yles. Jäin uuesti magama aga enam und ei näinud. Paar tundi hiljem helistas Hando ja kysis, kuidas mul läheb. Ma ytlesin, et mul on kopsupõletik, siis ta ytles kohe: “Noh, oot oot, nyyd on sul ju palju aega! Kirjuta värssromaan, kõik riimis ilusti ikka, nagu Puškin!” See ajas isegi naerma ja tegi tuju kuidagi helgemaks. Igaljuhul lubasin Tartusse naastes talle kylla minna. Eile kirjutasin oma märkmikulaadsesse kausta: “Ma tunnen iga päev järjest suuremat vajadust proosat kirjutada, kuid seletamatu hirm selle kätte hulluks minna, aheldab mind seda mitte tegema. See on umbes nagu kaitstuna varjus olla ühes väikeses rottidest kihavas keldris, omades valikuvabadust sealt välja tormata päikese kätte, kus on maailma suurim Vabadus, ent kus iga hetk võib kusagilt kallale hüpata kamp sõdureid, kes sind aeglaselt piinates tappa soovivad.”

nõnda. tänaseks lõpetan.

” “Mina olen suure osa elust elanud teistes sajandites.”
“Kas kirjanduslikus mõttes?”
“Ei, tegelikult.”
Öökull huikas jälle, kordas oma hüüdu monotoonse reeglipärasusega.Vahtisin pimedusse piiniate all.
“Taaskehastumine?”
“See on lollus.”
“Sel juhul…” Kehitasin õlgu.
“Minu elupäevad on inimlikult piiratud. Järelikult võisin teistes sajandites elada ainult ühel viisil.”
Vaikisin. “Annan alla.”
“Ärge andke. Vaadake pigem üles. Mida te seal näete?”
“Tähti. Maailmaruumi.”
“Ja mida veel? Te ju teate, et need on seal olemas. Ehkki nähtamatud.”
“Teised maailmad?”
Vaatasin tema poole. Ta istus, ainult must vari. Mul jooksis kerge külmajudin mööda selgroogu alla. Ta õngitses mõtte mu teadvusest välja.
“Ma olen hull?”
“Eksiteel.”
“Ei. Ei hull ega ka mitte eksiteel.”
“Kas te…rändate teistes maailmades?”
“Jah, ma rändan teistes maailmades.” “

(Katkend John Fowles’i raamatust “Maag”)

Nii ma leidsin, et ma olen kunagi kirjutanud. Ja nii on. Siin, igatsuse lõpp-punktis, mis ikka ja jälle end meelde tuletab.
Ja Janis ei tulnud sel nädalal mind vaatama. :/ Täpselt nii nagu arvasin.

Tähtis ei ole eraklus või kooslus

Tähtis ei ole püüdlus või püüdlematus

Õhk väreleb niiskuses,

Mis pole märg, ei kuiv

Õhk väreleb õhutuses

Pimedus pimetuses.

Märka märkamatut, kui

Virgud õhtul olemisse

Näe siis nägematut, kui

Uksi paotub öhe.

Sinu päralt on tulevik,

Kes sa oled mõistnud

Mõistetamatut

19.06.2008

Täna siis algatuseks see artikkel tänu Agnesele.

http://www.naistemaailm.ee/artikkel.php?id=14905 

Ja homme tuleb Janis mulle Tartust siia kylla! Ma näen inimest!!!! Jeeeeeee!

Ja Lauri saatis mulle yhe oma jutukese lugeda, ema tõi raamatuid ja ma suutsin täna yle pooleteist nädala syya midagi! Paremaks ehk läheb. Jah. Aga see akadeemiline on ikkagi kurb.

Ma pole muud teinud, kui ainult kirjutanud ja kirjutanud ja veel kirjutanud ja ema ajab peale, et ma talle oma teist käsikirja näitaksin (sest see on nyyd valmis, haiguse tõttu ka mõneti) aga ma tahan veel lihvida.

ja yhe oma lulka panen ka siia:

Mõõgaterade veiklev valgus

Õhksinine unederyy

Igaviku janune sõõm

Tiivaplaginal lendab mu sisse.

Rõõm klaasistub tuledelõõmaks

Mis enam iial ei kustu silmist

Kui surmaingel kabjaplaginal

Taevast mu kohal

Nyyd sirutab tiibu.

Sosistab kaktusi salaja –

„Ta koguaeg nukker ju on, mis juhtund on,

Et tal avali silmad ja suu nyyd on.

Miks ärevalt muigab ta lõkendav huul

Pilk täis tundmatut, mystilist kiirgust.

Miks ohe tal vabastav hingest

Valla päästis nyyd Isanda noole?“

Hetk tuhiseb mööda kui aja

lõputu mõõde

Ruum pakib end kokku ja kaob,

Mu sinisekstõmbunud huultelt,

Vaibub muie ja viimasel hoolel

Rahu tantsiskleb väljade kohal.

Helmestes taevas nyyd sätendab hinges

Mil Olematuse põldudel lamab

Mu väsind ja vaevatud hing.

Kurgede nokkadelt kajab

Sõbralik järelehyyd.

Hommikul äratas mind ylesse kõne dekanaadist.

“Te saatsite meile avalduse pikendamaks eksamiperioodi. Me siin kolleegidega arutasime, et Teil oleks parem akadeemiline puhkus võtta.”

PERSSE (vabandust ropendamise pärast)

terve semester käia loengutes ja siis nii haigeks sessi ajaks jääda, et tuleb akadeemiline võtta. Ilus aasta tõepoolest. fakkjuuu.