Täna on lõpuks ometi yks rahulik päev selle prazniku kõrval, mis Tartusse tagasi kolides kohe pihta hakkas.Loodan, et see aasta samamoodi ei lähe nagu eelmne.
Mul on põskkoopapõletik ja nyyd ravin end kuuma teega.
Täna käisime Janisega antikvariaadis ja ma leidsin endale paksu kogumiku “Eesti luule” aastast 1910. Jube kummaline on sellist vanemat keelt lugeda, kus v on w ja käändelõpud teised. Huvitav raamat tundub olevat. Palju selleaegseid luuletajaid, kes praegu kustunud on, kuid osad on paremad nendest kelle kirjavara siiani tuntakse. Endiselt tundub, et ajaluule on kõige mõttetum luuletyyp ja et paremad luuletused on need, mis ryhmitusi laidavad kui need, mis kiidavad. Vot.
Järgmisest nädalast hakkavad enamik loenguid, eks siis võib olla veidi rahuneb. Neljapäeval on Vahi Tares ajaloolaste tutvumisõhtu, kuhu Kristjan mind kutsus. Eks vaatan sinna ka, arvatavasti peab reede hommikul Lauriga Käändasse sõitma, sest ta tahab lõpuks seal ära käia. Kuidagi jube kummaline on see aasta - enamik tuttavaid on sel aastal läinud keemiat või fyysikat või it-d õppima, keegi vist läks isegi puhtasse matemaatikasse. Kuidagi täiesti võõra maailmaga saab nyyd suheldes kokku puutuda, muidu olen ikka näinud rohkem humanitaare. Aga see aine loodusteaduskonnas - fyysikaline maailmapilt - tundus väga äge olevat. Ehk võtan järgmine aasta valikaineks. Siin oli vahepeal yks väike punane kass, kes hyppas näkku ja ronis mööda kardinaid yles. Nyyd on tal õnneks kodu olemas. Ja Eesti nyydiskirjandus on uusbolševism ja neonatslus. Vot. Hando ytles. Õige kah!
Minagi võin kunagi
leida end peeglis
hulkumas ringi
aegade vahel
siia ja sinna puhumas tuul
ära irvita kollakat naeru
lahkunud hingede yle.
See pisike mõttearendus sobib hästi eelmist õhtut meenutama ja juttu Pirogovil.
Nõndaks.. ei … huvitav nädal on olnud. Homme lähen raamatukokku, et folkloori seminariks raamatut laenutada, ehk isegi jõuan sinna.
Kuke viin.