mosaiik

oeh.

täna peaksin tartusse sõitma, sest tõnn tuleb sinna. telefonilaadija on ka tartus ja seetõttu ei saa keegi mind kätte. aku on tyhi. aga papa tuli just sisse oma fyysikuajuga ja torkas telefoni taha USB failiedastusjuhtme, teise otsa pannes arvutisse. ja näe, tema fyysikuaju ei petnud teda - telefon laebki arvutist voolu võttes endale akut. hehe. varsti saab telefoni tööle ka siis. ^^
 robert on saksamaal ja ma mõtlen, et ta pole mu viimasele kirjale veel vastanud (umbes nädal tagasi saatsin). tahaks juba temaga siin mamma juures kohvi juua rõdul, muusikat kuulata ja kirjandust kiruda. kuidagi vihmane ilm on. eile oli öölaulupidu, kuhu ma ei läinud. ma ei tea, mulle ei istu selline patriootlik värk. kosmos ja Maa on kodu, mitte yks pisike riik. kuidagi kummaline on olla, tyhi. ootusärevus hakkab ummistama hinge vahekäike, õõristades seintesse auke. ma ei viitsi enam suurt midagi teha. ei lugeda, kirjutada ega isegi mitte kellegagi kokku saada vist. vegeteeriv seisund on. tahaks, et juhtuks midagi khuuli ja ägedat, mis teeks tuju veidi paremaks. jah, see oleks hea. jah.

Saatana-tydrik läks minema ja nyyd saab rahus olla. Eile kirjutasin midagi mõistlikku yle pika aja ja see tegi olemise veidi paremaks. Praegu kuulan Yat-Kha’d ja unistan intellektuaalsetest vestlustest peedi ja humoori-vahelepõigetega. Neid on viimasel ajal vähemaks jäänud. Aga ylehomme sõidan Tartusse, sest Tõnn tahtis mulle sinna kylla tulla vististi - sis saab intellektuaalset vestlust peedi ja kahtlastvõitu naljadega. xD
Jätsin oma telefonilaadija vist ka Tartusse ja nyyd hakkab aku tyhjaks saama. Pole viga, ylehomme saab täislaetud vast. Loen hallutsinogeenide kasutamisest Ameerika põlisrahvaste šamanismis ja mõtlen, et kunagi tahaks rituaale pealt näha. Eks ma ikka loodan, et see saab kunagi ka võimalikuks. Varsti võiks mõisa minna jälle - papa teostab ju kolmandat suve seal oma eluunistuse täideviimist - observatooriumi ehitamist veskisse. Ta ytleb ikka, et kymne aastaga peaks see tal valmis saama. Nii khuul oleks - saaks mõisas tähti ja planeete vaatlema hakata! Ja kui papa astronoomiast räägib, löövad tal silmad kohe šefilt põlema! Loodan, et kunagi see unistus tal ka täitub, siis saab vaatlusöid mõisas korraldada, mis oleks nii tohutu khuul! Aga noh, see on nii kymne aasta perspektiivis kahjuks ainult, sest kui kiiremini tahta, peaks papa tihemini kui suviti käima mõisas ehitamas seda…

Nii palju sellest. Praegu on kuidagi rahulik aga samas kahtlaselt yksildane olla. Aga mis siis, ju on ka seda vaja.

Mammal on kylas yks sõbranna, kellel on lapselaps kaasas siin. Väike varsti neljaaastaseks saav tydruk, kes meenutab pisikest saatanat mulle. Jookseb ringi ja, kui öelda, et ära kõrgelt alla hyppa, teatab: “pähe Sul hyppan!” ja muud sellist. Mamma kysis, kuidas lasteaias siis Sulle meeldib, laps ytles: “Kurrrraaatttt!” ja irvitas, siis jooksis ja prõmmutas naerdes uksi, et tähelepanu saada. Ytled, et räägime nyyd, siis jookseb ja prõmmutab uksi. Väike tydruk selline. Phhhhh.

hommikul lähen maale ja saan mõelda olemise yle ning rahus lugeda. viimastel päevadel on hinge katnud kuidagi kummaline helgus, mis virvendab otsekui läbi halli taeva minust kosmosesse. tahaks näha tähti ruumiliselt, neist läbi lennates aga saan vaid kajakana mere kohal tiibu lehvitada. vahel on tunne, et ei tee parasjagu mitte midagi, kuid ometi on ka selles tegevus sees - kui ma mõtlen sellele, et ma midagi ei tee, siis on juba see iseenesest tegevus. mõtlemine on tegevus. selleks, et näha Tõde, tuleks saavutada mõttevaikus. siis ma toimiksin toimimata, oleksin olemata. nii oleks õige. vahel mingis teadvusseisundis saavutangi sellise tasandi. kummaline rahu on siis. teadmine sellel ajal kyll ununeb, kuid teadmise tunne mitte.
hetkel ma isegi ei aima, miks ma kirjutan praegu. sõnad on kurku kinni jäänud ja ma köhin neid õuntena välja. ma näen viimasel ajal kummalisi unesid, mis annavad märku lähevast sygisest - siis läheb alati kõik mustemalt. maal peaks ronima keldri katusele ja karjuma, ehk nii saan kuidagi enda olemisest vabamaks. mul ei ole isegi halb, kummaline on, miski kripeldab välja tulla. mõistus laguneb iga päev, synnitades uusi väikseid mosaiike, millest tulevad uued arulised mõtlemised. lagunemisprotsess on hea, sest see toodab alati midagi uut, mida varem ei näinud. alati on seal mingi algus, mingi mõte. mõistuse lagunemine ei tähenda selle tuhmumist - vastupidi, see tähendab kirgastumist, lähemale jõudmist, uusi mõistusi aga ka mõistatusi. tuleb enesest vabaks saada, siis saab näha tähti.

oh, kuidas ma tahaksin lennata kosmosesse!

(ja lendangi)