mosaiik

Täna mõistsin, et mul pole yhtegi sõpra, kuid on sada patsienti.

Ainus mõte keset õitsvat merd oleks vangutada pead imepärase olemise suunas, mis tabab meid koidikul. Hetkel, mil päike veereb õhetava kettana horisondilt nähtavale, päästab taadike meid ahelaist. Pole pinevat üksindust, mis õhtuti ruugeid toone meie palgetele heidab,
pole peadpööritavat nukrust. Siis on tunne, et ehk maailm veel muutub me sees värskemaks. Ärevus täidab hinge ja koob läbipaistvat kookonit üksikule inimliblikale,
kes nii usinasti proovib vabaks saada iseenese olemasolu kannatustest.
Ehk ärevus ongi see, mis aitab meil elus püsida. Midagi jääb igaveseks kripeldama kuskile üksinduse ja igatsuse piirimaile. Just sinna tuleb püüelda hulkudes õitsva mere keskpunktis, sest nii sünnivadki imed.

Kell on kaks öösel ja unest pole haisugi. Peaks ehk kohvi vähem jooma. Igaljuhul sain pool tundi enne ärasaatmise tähtaega soome-ugri kultuuride analüüsi valmis. Osalt tänu Marile, sest ta ütles, et ma ei tohiks soiguja olla, kes vatrab, et ta ei suuda alustada ega lõpetada millegagi. Aitäh!
Homme teen Kultuurilood ära ja siis saab Maailmakirjandusi hakata lugema. Tõnn kiusab mind öises virtuaalvestluses ja kardina taga heidab üksik latern pilku tähtedeta taevale.
Hea on olla, kui midagigi on ära tehtud.