Käisin yle mitme kuu mõisas. Läksin sinna ootuses rahu leida, kuid õhtul uinusin mõeldes, et tunnen end nagu Gregor Samsa Franz Kafka Metamorfoosis. Lihtsalt imelik oli olla, selline et iga hetk on aeglane enesetapp, mis varsti jõuab lõpule. Jah. Täpselt selline tunne oli, et suren hinges pakitseva yksinduse kätte, mida saab linnas enesele valetades kergemaks teha. Maal ei saa. Mõisas peab endale näkku vaatama ning NÄGEMA. See oli raske ja hetkel ei saa veel aru, kas sellest ka mingit kasu syndida võiks. Igaljuhul hommikul ärkasin imestades, et olen ikka veel elus ja mind tabas mingit imelikku laadi katarsis - ehkki oli endiselt raske, oleks kui puhastus toimunud.
Päeval vaatasin pööningul suitsupääsukeste päevatoimetusi ning unustasin end sootuks. Mind võiks kyll ehk imelikuks pidada, et laman vanade tolmuste heinte keskel ning jälgin yksisilmi kuidas pääsukesed omavahel sädistavad ja kontakteeruvad. Nii see siiski oli. Vahepeal oli tunne nagu terve maailm oleks kadunud ja mina oleksin vaid yks nähtamatu vaatleja, kes näeb pealt looduse näitemängu. Pääsukesed istusid laetalade peal kõrvuti, näokesed vastamisi ning sädistasid vastastikku. Panid nokad kokku, vaikus. Mõne aja pärast sädistasid edasi ning vahepeal tundus nagu nad noogutaksid teineteisele justkui millegi heakskiidu märgiks. Varsti oli neid akna juures päris palju ja suur jutuvada läks lahti. Ma oleks neid vaadates kui millegi sisse haaratud, millest mul aimugi ei saanud olla. Järsku tormas yks lind teistele kallale - läks tagaajamiseks, kuni kaks pääsut aknast välja lendasid. Vaikus. Linnud sisenesid taas, seekord maharahunenuna.
Eelneval õhtul leidsin pööningult pääsukese, kes oli arvatavasti eelmisel sygisel surnud. Ta oli väike ja kuivanud. Matsin ta maha ja meel läks härdaks. Mõtlesin, kuidas mind saab pidada tugevaks inimeseks, kui ma tunnen hingesöövat nukrust isegi pääsukese tõttu.
Jalutasin metsas ja hea oli. Täpselt nii kaua kuni maas lebavad puurondid hakkasid meenutama koolnuid ning mind valdas nimetuks jääv hirm, mis oleks kui jälitanud.
Kyynis oli tunne, et sajad päikesekiired uhuvad minust tolmu ning imevad endasse. Arvatavasti oli nii päikeseloojangu tõttu, mis paistis läbi pragude ja nõgeste.
Mõtlesin, et sa peaksid sinna kunagi tulema. Sulle meeldiks mõisas. See oleks ka sinule nagu päris kodu. Nukkerkurvalt õnnis rahu.
