aitäh. sa riivasid kõige nõrgemat kohta minus. nagu oleks kohe selle ylesse otsinud. ma tahtsin ainult head aga välja kukkus - … nagu alati. vist.
mulle meenus yks inimene umbes 3,5 aastat tagasi. kes ytles mulle, et ta on hakanud minu pärast jooma, rahusteid võtma ja arvatavasti, kui ta minuga edasi suhtleb, ei suuda ta ka kooli lõpetada. aga polnud ju minu syy, et ta isa oli joodik, ema lesbi, koolis oli 12 aastat tõrjutud ja ta oli vanaema laiba leidnud 15. aastaselt kraavist. ja värvid peas polnud kah minu syy. onju. kui su sees on juba midagi mäda, siis ei ole vaja mind syydistada. eksole.
vat selle toreda juhtumise meenumise tõttu oli see eriti valus. ja arvatavasti hakkab minus möödunud aegade syytunne sinu tõttu uuesti rõhuma. just nyyd, kui arvasin, et ehk suudan sellest võitu saada. aitäh.
aga äkki ma peakski minema metsa erakuks, siis ma ei segaks kedagi ja need, kellel oleks vaja, saaksid mind ise vaatama tulla. mul oleks see võimalus ju olemas. äkki peakski nii tegema?
õppekava nimetus vahetati Kirjandus ja kultuuriteadusteks. Ilge halb idee. mis ma tean lõpetades kõike vä, mis inimene on elu jooksul omandanud? võimatu ju. nii saab minust soolapuhuja baka õppe lõpuks. normaalne. esmaspäeval saan kooli juba minna ja siis hakkan seda jama uurima.
haige olen ka ja yhe inimese pulmad lykkuvad edasi. pask, ma ytlen, pask. ja unehäired tulid tagasi. iseenesest mõistetav ju.
sõbrad valmistavad rohkem peavalu kui rõõmu.
