mosaiik

mitte yhtki hinge pole jäänud järele.
 

lõpp

Kuigi Heideggeri järgi oleks ringisolemine mingi väga tähtis asi ja mida kauem ringis püsida ning mida sügavamalt seal sees olla, seda parem on, ei taha ma enam seda. Ma vist kardan seda üksiolemise momenti, mis tabab meid enne uinumist, kui mõtted tuhisevad liivana mööda ajukeerde. Seetõttu vist ei tahagi pikali heita. Aga samas jõudu on veel küllaga ülevalolemiseks, mis siis, et viimasel ajal olen täheldanud, et mälu on halvenenud. Ma ei oska isegi normaalse pikkusega lauseid enam moodustada, nagu näha. Kaua veel? Vastust ei tule. Mittemillegile ei tule.
So Sally can wait, she knows it´s too late… jep, kuulan Oasist. Päeval lähen Tallinnasse. Tahaks Elada.

progressive thinking is not enough when brain isn´t brain anymore. heartbeats are yet to come.

Ma olen taas ärkvel.
Unehäirete tõttu ei jõudnud päeva kahte esimesse loengusse - uinusin nende ajaks. Õnneks eesti keelde jõudsin. Magasin niisiis pärast neljakymmet kaht ülevaloldud tundi.  Uneajaks tuli küll vaid ainult 4 tundi aga seegi hea. Ja nüüd ei ole jälle und. 42 tundi yleval, 4 tundi und. Kas nüüd tuleb uuesti nii? Ma olen kindel, et minu unerütm ei taastu enne seda, kui kõik saab korda. Kuigi seekord ei saa minna kõik korda. Aga midagi ehk siiski. On üks lahendus. Aga ma ei tea, kas see õnnestub.

igav on. enam ei jaksa mõelda ja magama ei ole ka endiselt jäänud. mis see on nyyd miskine neljakymnes tund või midagi. kõik keerdub kokku ja laguneb koost.
ytleks selle peale ainult et welcome back isomnia!

hõhh
und ei ole. öösel ei maganud (unehäired on vist tagasi) ja nüüd olen üritanud magama jääda kella kahest saati ja kell on 17.15 ning ma ei ole ikka veel uinunud. käed värisevad nii, et on raske trükkida.
põhh.

mulle lihtsalt meeldib ülemäära viriseda.

vahel on oluline näha nähtamatut seal, kus ka teda ei ole.
kõdunemise protsess ei peatu.

                                                                         elav liigub kõiksusele iga päevaga lähemale.
programm lülitub ümber.
                                                                   vaata, uks on lahti!
silmad suletud.
                                                                      pime on.

Süsteem on rikkis ja üks programm vajab parandamist.
Üks vahendaja põles läbi, süsteem saab vaid väheste teiste samalaadsete süsteemidega kontakti, sest enamus koode on kadunud.
           piip.
Süsteem häälestub öisele lainele.
       Juhtmed sulavad ning sädemeid lendub,
ikka öhe, kuhu siis veel.
                      piip.

Ööpäevaringne vastuvõturuum. Kopsuvalud ja sajad siblavad arstid. Nihked ruumis. Igal pool on nihe. Üksik alkohoolikust kodutu naine istub, nina veritsemas valusaid liblesid. Ohe ja siis yle terve saali karjumine. Vene aktsendiga sõim. Vaikus. Lämbumistunne poob nagu nöör ning siis on värinad. Ei saa hingata, ei saa hingata. Tormamine hilissügisesse, arsti vastuvõtukaart lendab asfaldile. Ei suuda ju kannatada verd, karjumist, seda kuidas elu voolab inimestest välja ja nad ei tee selleks mitte midagi, et vähemalt elada nii kaua, kuni neile oleks võimalik anda. Vaikus. Ja siis kostub taas kusagilt lärmi. Sireenid. Poomistunne. Ei, ei! Jälle karjub alkohoolikust peksasaanud naisterahvas midagi roppu. Paha on, nii paha. Ja siis saabub hirm. Nagu ratsanik tuhkrul. Põgenemine. Ohked ja siis edasi, edasi. Mitte kunagi, mitte kunagi tagasi. Kõik.