mosaiik

Tahaks taas Tallinnasse.  Aga sel nädalal on ka Tartu suhteliselt tore olnud. Õhtud Agnesega jutturääkides või päevad linnas ja loengutes. Uskumatult lahe ja armas on. Ja homme näen Maarit. Sel nädalal siis pildistama. Äge. Mulle vist tegelikult meeldibki see peovaba Tartu, mille endaümber tekitanud olen, kõvasti rohkem, kui lakkamatu lärm. Mulle meeldib, kui ma saan kohvi juua ja juttu rääkida, saan loengutes targemaks ja omaette raamatuid lugeda, meeldib süüa mandariine ja mõelda, et varsti on talv. Ja selline kummaline rahu ongi minusse viimasel ajal süvenenud. Ja teie, kes te teete selle minu jaoks võõra linna koduseks, ei aimagi vist, kui tänulik ma olen. 

Ta armastas yksildust, kuid vahel vihkas seda. Ta vaatas õhtuti kuidas tuul lennutas kardinaid aknast pimedusse. Öö liikus lähemale ning tõi kaasa veel täiuslikuma tundmuse yksindusest. See oli nauding. Nauding keset tinahalli merd. Mälestused hõljusid temani ning moodustasid justkui miilikõrguseid sambaid. Miski ei olnud enam endine. Ohe. Tikk süttis ning sigaret läitus põlema. Suits - hõljus hämarusse nagu mõttedki. Jälle mälestused. Kuskilt kaugelt kostus viiulimängu ja aken vajus karjatades kinni. “Aga kui… Ei. Parem mitte.” Mõte, mis läbistas pead kuulina. Kogemustest ta teadis, et see oli halb idee. Kõik seesugune lõpeb halvasti. Pealegi hetkel ei näinud ta enda ees yhtki võimalust mõtte teostamiseks. Mitte yhtki talle sobivat võimalust. “Aga ehk otsiks is….Ei. Las jääda.”
Nii oli igal õhtul.

Olen Tallinnas. Homme tagasi Tartusse. Suht masendavaid asju on jälle siin olnud, samas ka toredust. Praegu on ema ja õde siin kylas mul, kell 5 saan Tõnniga kokku, pole teda ammu näinud. Teisel novembril on rebaste rets ja Kai sünnipäev - ei oskagi mõelda, kuhu minna. Mingi kummaliselt positiivne on olla. Kui eile tundsin, et kõik kaoks nagu käest, siis täna tunnen, et nii saabki aru, mis on oluline ja see, mis tegelikult on hea, ei lähe kunagi minema. Ainult uut tuleb juurde ja mingi faasi lõpp on uue algus. Värske on olla, ehkki sügis on käes. Aitäh neile, kes on olemas.

Olen Tallinnas ja tervis on veidi paremaks läinud, kuigi on tekkinud bronhiit.
Pühapäeval tulen tagasi Tartusse. Loodan, et selleks ajaks olen juba täiesti terve. Kaisa saatis täna sõnumi, et sain eesti keele arvestuselt läbi. Ma küll ei tea veel, mis tähe täpsemalt ma sain, kuid seekord rahuldab mind juba läbisaamine, sest ei jõudnud selleks õppida.
Hullult positiivne oli, kui vanaema nägi mu punast pead ega suutnud uskuda, et inimene, kes värvis ja lõikas polnudki professionaalne juuksur. Kiitis palju ja ütles Leili kohta, et küll peab olema tark ja tubli tüdruk, et nii hästi oskab lõigata ja värvida. Ütles, et nüüd näevad juuksed palju paremad välja kui enne. Mingi esimene kord, kui talle mingi muutus mu juustega meeldib. Ühesõnaga on Leili Superjuuksur!
Ja kummalisel, väga kummalisel kombel tunnen Tartu järele mingit igatsust. Mitte niivõrd linna, kui mõningate inimeste järele.
Nüüd lähen jälle teed jooma, et rutem terveks saada. Homme ehk tuleb Triin mind vaatama. Oeh.

Olge tublid ja mina katsun terveneda.
:*

olen haige ja agnes on tööl. homme lähen tallinnasse, sest enam ei kannata tartut välja. siin on kõik võlts. peaaegu kõik inimesed ja õhkki tundub võlts.
aga oh well…

kui mina midagi arvan või ytlen, siis selle tõttu, et nii tundubki ja ma võin ka näkku öelda.
mul on palavik ning ma ei suuda isegi Heideggeri lugeda.
armastan tallinnat.
siis, kui midagi ei ole alles jäänud.
ja teade.
ma võin ju olla halb, aga minul oli tol hetkel abi vaja ja sinul pole aimugi, mis vahepeal toimunud on. (kui sa juhtud lugema)

ootan Maarit, läheme Maddy bändi proovi. Leili läks juba ees ära.
Eile istusime minu juures ja enne seda värvis Leili mu pead ja lõikas juukseid. Lahe oli. Leili juures on alati selline kummaliselt kodune ja lahe. Vessar ja anime. Mingi eriti imelik on see, et kui varemalt mulle anime ei meeldinud, siis nüüd on Leili suutnud mind selle pisikuga nakatada. Äge ^^

Mõned asjad ei tule mitte kunagi tagasi.

ja kõige parem on siin Tartus Agnesega õhtuti teed juua ja mu punase vaiba peal rääkida. Rahustav kuidagi, mis siis,et kõik on nihkes.

Robert on Tartus. Jälle kylas mul. Üleeile saabus.
Eile käisime Maailmas söömas ja õhtul koos Arksi, Kinda ja Mariaga Sügisballi vaatamas. Oli tore. aaa. Eile muuseas plahvatas mu telefon. Ja täna sain endale siia korterisse Interneti.

Jälle on päris mitu päeva vahele jäänud blogimises.
Täna ärkasin kell 4.30 hommikul. Magasin mingi 3 tundi vist ainult öösel. Kuulasin köögis Suede´i ja Manic Street Preachersit. Kummaline oli, lausa väga, sest nii varahommikuses köögis, kui väljas on veel pime, saatsid mind mingid kummalised mälestused, mis piilusid nagu udu seest, et tabada õiget hetke, mil mind endasse kiskuda. Õues on talvelõhn. Ka seda panin tähele. Varsti tuleb lumi. Ma kardan talve, sest sellel on alati mingi nukker hõngus juures, mis siis, et samas on ta lummav.
   Homme on eesti keeles töö, ma ei tea, kas suudan täna keskenduda ja õppida. Pole õrnaaimugi. Janis on kummaline, keskendub vaid iseendale. Helistasin talle täna, sest mul oli vaja kellegagi rääkida ja tema oli ainus, kes tuli mulle meelde ja kellel pole peadmurdvaid raskusi hetkel. Kuid ta oli pahur nagu alati. Imelik on nii kellegis pettuda. Ma lihtsalt ei oska otse öelda, et mul on vaja kellegagi rääkida. Oh well. Sõprus või asi. Ja ongi parem, kui sõpru ei ole, sest nad tekitavad viimasel ajal mulle rohkem peavalu kui rõõmu.
                                                                         Üldiselt on kõik parandamatult rikkis.
Aga ylikoolis käia on ägens ja see toob mulle päikest päeva, sest kirjandus on lahe!
 

Hoolimata siin valitsevast kodutundest on kõik kokkuvarisenud ja mul on tunne, et maailmas ei ole enam kohta, kus oleks hea. Tallinn on seekord kudunud vaid nukrust. Nagu vanu, tuttavaid seinu variseks kokku ja muutuks tundmatuks. Kõik on siin on nii võõras.