mosaiik

tere armsad sõbrad!

olete oodatud mu raamatuesitlusele, mis on järgmisel neljapäeval, 26ndal novembril kell kuus. tampere majas. vestleme hasso krulliga ja loen luuletusi.

miilius korraldas, elagu miilius!

Lõpuks ilmus! Raamat on 64 lehekülge pikk ja sisaldab luuletusi aastast 2008 ja ka 2009 esimesest poolest.  Loodan debüüdipohmellist üle saada.

ma hammustan ennast
et kinnitada oma
olemasolu.
ma synnin iga päev uuesti
jättes oma naha
rentslisse vedelema
olen madu olen
kass
olen surnud ja elav
ma olen liiga palju seal
kus ma olla ei tohiks
ja ma kontrollin liiga vähe
seda väge,
mis minus on.
ma vaid salamisi proovin
aimata selle tähendust
millest ma ise tehtud
tähetolm mu nahk
mida pillutan lompidesse
kõiksus mu hing
mis karjub kojupöördumise
järele.
vaid õhk vaid õhk vaid õhk
tyhi õhk mu sees
ja ma ise
teekonnal endani.

midagi on viltu. ma tunnen. midagi on.
elu on liiga huvitav juba, nii huvitav, et ei kannata välja eriti enam.

Täna on hingedeöö ja
hinged löövad tantsu
teispoolsuse pidusöögil
mu aknal põleb must kyynal
ja mõtleb surnud esivanemate peale
neid oma leeki tantsima kutsudes
ma naeratan vaikselt mäludes
mõtteid võilillelehtedena ja
teretan tuppa sisenevaid vaime
kirjutan enne magamajäämist ja rännakut
mõeldes vaid sellele et
tahaksin tervet maailma kallistada,
sest sees on nii soe.

ma ei ole harjunud veel sellega. et nii soe ja rahulik on. ja nii hea on. nii soe.

ma ei saa sinna midagi parata
ma hakkan ära kaduma
tume auk, plahvatus
ma olen kinnijäänud
kuskile ruumsysteemi, millest
välja ei saa ja siis
ma tunnen hirmu enese ees
plahvatus. šahhhhh.
tuul vihiseb sees väljas
väljas sees sees väljas ma kardan
ma ei taha enam seda sest need rännud
on liiga intensiivsed.
ma ei tea, kus ma lõpetan niimoodi jätkates
kas siin või seal
seal või siin
hajun aihtun
plahvatan
tule päästa mind ära.
ma palun

istun ylikooli raamatukogus ja täna ei jõudnud jälle loengusse. haige olen ka. juba kuu aega on palavik 37.4 ja alla läheb harva. mängisime tõnise ja maritega raamatukogu ees sulgpalli. ma ei ole vististi kymme aastat seda mänginud. sees on selline praksuv soojus. see on nii kummaline tunne, ma arvan, et ma ei ole seesugust tundmust varem tundnud. ja see syveneb ning see kõik toob sisemusse eriskummalise rahu. tahaks tallinnasse, tahaks neljapäeva.
aga enne seda pean lõpuks õppima hakkama, selle jaoks peaks aga sotsiaalsest tegevusest irduma. siiri saatis täna kirjastusest veel viimased parandused tekstis. varsti peaks kujundust valima minema. seesmine jõud oleks kuidagi nagu suurenenud. janis ytles ka, pilgust pidavat näha olema. tahaks tahaks tahaks.. tahaks juba tallinnasse.
ja mind yritatakse igale poole kaasata. aga mina tahaks lihtsalt istuda ja tuld vaadata. mul on sees nii hea ja soe olla.

ma kirjutasin väga pika postituse aga see kustus ära ja ma ei saanud seda seivida.

jõudsin yle paari päeva nyyd taas netti. ja kuigi ma eile loengutesse ei jõudnud, on siiski olnud päris tegus olemine.  yleeilne proov läks hästi ja eilne nefa ajalehe esitlus ka. kuigi isegi sellises väikses seltskonnas, hakkan rääkimise käigus värisema. sain ristoga kokkuleppele, et saan rahvajutu eksami arvatavasti sel semestril ära teha ja käisin kirjastuses  ja  lugesin seal masingu käsikirju ja homme lähen juba yheteistkymnest sinna neid lugema. eile kohtasime janisega bussipeatuses yht meest, kelle me kuidagi politsei abiga kodutute varjupaika saime. tore mees oli, tore. ja nii nii kummaline. natuke meenutas gandalfi, kui ta vaatas mulle vanade sygavate siniste silmadega otsa ja ytles “ma tunnetan, et sa tunnetad” andis mulle sajakroonise ja ytles “ma annan selle sulle” ja kui ma seda talle tagasi toppisin, ytles ta, et ma annaks selle edasi. ja annangi. oli kummaline, kummaline oli.

öösel nägin unes, kuidas mingi tuulekera vaimuna must läbi lendas ja siis naerma pahvatas. ärkasin paranoiliselt ylesse ja ootasin hommikut, kuni ka janis yles ärkab. nimelt olime peetri juures, kuna ta jättis kristinale ja janisele oma koduvõtmed ajaks, mil ta ära on.

aga ometi on sees kummaline soojus.