mosaiik

Hommikul ärkan üles

Vahel aovalgel

Vahel südapäeva lähenedes

Vedelen voodis naeratan omaette

Kõnelen sinuga, ehkki oled teises

Linna otsas, ma tean, et kuidagi

Sa kuuled mind, kui tahad

Lähen kööki ja keedan musta

Mõrudat kohvi

Vaatan õues lendavaid linde

Vahel istuvad nad mu välisele

Aknalauale

Siis viskan neile sinna leiba või saia

Vaatan, kuidas nad omavahel suhtlevad

Kuidas toidu eest võitlevad

Kuidas üksteise sulgi puhastavad

Tiirlevad taeva all pealt näha sihitult

Teades  kindlat sihti

Näen kuidas päike

Käib oma teed

Ja juba vajubki madalamale

Vahepeal olen paar luuletust kirjutanud

Ehk ka veidike lugenud

Väljas hämardub

Linnud jäävad vakka

Panen tuled põlema

Teen veel ühe viimase kohvi

Ja kõnnin magamistuppa

Kustutan tuled

Keskendun, kuulatan ennast

Tõusen siis korraks veel voodist

Lähen kööki, joon vett

söön killukese leiba

Lähen tagasi voodisse

Uinun

Selleks et hommikul ärgata

Veel puhtama, valgema

Ilusamana

Veel suuremas ootuses.

Armastus on nagu puhas valge leht,

Millele pole kunagi midagi kirjutatud

See on täis oma täiust

Kiirgab midagi, millele alguses nime anda

Ei oska

See, mis on päris jääb alati

Puhtaks valgeks leheks

Ei täitu kunagi

Tindiga, mis on määrdunud, must

Olenemata sellest, mis toimunud on.

Olenemata näivatest põhjustest,

Raevu põletustest, üksi olemistest.

On see ikka puhas, valge leht.

Jääb alatiseks selleks.

Armastus on rahu

Üle valge taeva

Lagedate väljade,

Üle põldude,

Mille all rukis veel hingab

Enne õide puhkemist

*

26.02.2012

Vihm on ära sadanud

Majakatustel istuvad rästad

Üksteise kõrval

Nagu trobikond karvapalle

Võin neid tunde jälgida

paigalt liikumata

Unistades sellest, mis tuleb

Sellest, mis on

Nii uitan mööda kevadisi sulaveid

Mööda tänavaid

Mööda sisemisi pilte

Tunde köögis istudes

Juues mõrudat piimaga kohvi

Vaadates kaugusse

Rahu täidab mind

Nii kummaline rahu

Nüüd jääb üle

Vaid oodata

*

12.03.2012

*

pärast pikka teekonda

mööda liivakõrbeid

pärast üksinda tantsimist

mööda süsi

jõuame kõik ikka

kunagi tagasi  koju

kodu kallistab meid siis

nii nagu  varem poleks uskunud

et on üldse võimalik

näeme jälle

ja läheb

jättes endast maha suure rahu

ja ootuse

jälle nägemisest.

rahu ainult rahu

talv tuleb ikka ega

ta ju tulemata jää

uhub ära kalad kallastelt

uhub ära mõtted

meeltest

tuleb talv ja kõik

roidub.  läheb

uinuma

kuuride varju

angaaride taha

talv tuleb ega ta tulemata jää

korrutan iga päev endale -

ega ta tulemata jää

see et lumi sel aastal

nõnda palju määrab ei tähenda

et linnad tõuseksid veest

et vanade aegade kindlused

ärkaksid unest

ei tähenda

et ookeanid tarduksid oma

veevaikuses

või kassid hakkaksid laulma

ammuste jumalate auks

talv tuleb

see tähendab palju

ja samas ei midagi

tuleb nagu iga teine

ja natuke teisiti.

Kassike, kui sa oled seal

mujal, seal, kus sa praegu oled,

tervita Robi kassi siis ka minu poolt

tee talle pai nagu ma sulle tegin

enne kui lahkusid

tee nõnda nagu sa eile öösel

minu juurde hõljudes tegid

käpaga krabades juukseid

kassike ütle, eksju, aasad on seal ilusad

ja sa püüad  värvilisi kärbseid

ja seal on kindlasti ka

ehtsast suhkruvatist pilved

mida näheski juba

silmad särama löövad

ära pane tähele minu pisaraid siin

need on mu enese pärast

sina oled nüüd vabaks saanud

oled jõudnud hetke

kust avanevad kõik võimalused

mul on sinu pärast hea meel

et sa ei kannatanud vaid

said rahulikult oma voodisse heita

ja külili keerata

nagu väike vanainimene

kassike krabage siis Miisuga ikka

seal kiile ja kärbseid

ajage üksteist taga

küll minagi kord

sinna

teie juurde jõuan.

Kunagi me veel ju näeme.

Kohtumiseni!

Palun teid minge mu juurest minema

siin on vaid kõrb ja skeletid

irvitavad kuskil

liivasoodes

vajuvad aina vajuvad minu ohvrid

te eellased

kord läks siit mööda karavan

uhkete mustlastega

ja maod kugistasid nad alla

kord sõitsid sufid kaamelite seljas

ja nemadki  hukkusid

õnneks küll enne päikese tõusu

vajusid liiva

palun teid minge ära mu juurest ma

ei suuda teid enam näha

ma nagu marukoer haugun ja lõrisen

kartes teid hirmsasti kartes

et sööte mu ära

ehkki ma ainus kes sööb

ma söön ära teid sõin ära eelmisedki

tulevasedki

nad kõik vajuvad mu kõhunäärmeist

tehtud liiva

ja see on valus otsekui sapp

plahvataks minus

hapet kui sajaks mu pähe

mil hävitan ümbert kõik

kalli sest näen luulude

kujutlusis kuis nad mind söövad

näen luulude kujutlusis

näen ängide kütketes

minge ära enne kui hilja

enne kui uinute

enne kui uinun ja ärgata

enam ei taha

ei taha näha oma tapatalgusid

täis tõlda.

ühel ööl tuli minu sisikonnast välja üks hiigel

draakon koos imelike kaladega

nad siblisid ja draakon oli alles väikene

kalad läksid kohe minema alla

köögi kanalisatsiooni torustikust

kuid ürgse elaja jõudsin kinni püüda

ja tema jäi minu juurde.

hoidsin teda pesukausis ehkki mu kassile ta ei meeldinud

ta tahtis, et ma ajaks draakoni minema.

Aga mina ei kuulanud teda

kasvatasin ikka oma pisikest draakonit,

et ta kasvaks suuremaks ja lopsakamaks

uskusin et temast saab minu truu kaaslane,

täpselt nagu kiisugi on

ta oli ometi tulnud ju minu enda sisikonnast

oli osa minust,

oli kui minu pooldunud vaim.

Aga siis hakkas ta üha enam ja enam

minu üle võimust võtma

ma pidin täitma kõik soovid

ja kuidagi ta vingerdas ka

mu kassikese asemele nii et kiisu oli

väga kurb sest ei saanud seal enam magada

ühel hetkel viis draakon mu kuskile

parklasse või bensiinijaama ma ei tea

aga seal oli tohutu palju autosid

ta kasvas seal aina suuremaks ja suuremaks

kuni tahtis mu ära süüa

tuli kallale ja siis surmahirmus

ma võitlesin temaga

võitlesin kuni ta

komistas kuskile ja järsku

plahvatas

paiskusin sellest tagasi nagu maost nõelata saanu

ja plahvatus liikus välkkiirelt mu sisse

sain aru, et ühes sellega ka draakon

õrn tuul hakkas puhuma

ja ümberringi oli kõik nii vaikne

taipasin, et sain draakonist nõnda

mingil viisil jagu,

ta ei saanud mind enam surmata,

ja oli tagasi minu sees.

Kui te tapate kõik oma ümber ära

ja mitte midagi järele enam ei jää

peale suure põlenud maa ala

hakkate uuesti kord vaatama

taevasse ja tundma seda tunnet

mis vaid sisemuses tuntav

mis kõrvaga kuuldav pole mis

silmaga nähtav pole nagu

kujundirisu mis midagi väljendab

haokubuna luuletuses

nälkjana sööbib inimesse

ja ta isegi ei saa aru

ja ei saagi aru ei saa aru

kust see kõik tuleb

nõnda on kui vaatate taevasse ajal

mil olete tapnud nii palju inimesi

vaid selle nimel mida silmaga näha on

kuid mis tegelikkuses on tühine

sest ainus mis päriselt olemas on

on silmale nähtamatu

pole mõtet kirjeldada nähtavaid asju

vaja on siis tegutseda mitte jäädagi kirjeldama

sest silmaga nähtava parandamiseks

aitab vaid kohene

suunamine kohene käik kas või surma

et maal ometi parem hakkaks

et miski siin ometi paraneks

ainus mis kirjeldust väärib on

kõigile tuntav ent nägematu

see maailm mis võrsub seespool

ja samas paralleelselt meiega

käime üha ja üha aukudest sisse ja välja

sest maailm polegi muud kui vaid auk

käime üha ja üha sisse ja välja

ega tea kuidas käime

ent tajuda on vaja

sest tumeda ajastu koidikul on

sõjad lihtsad tulema on

hävingud kerged tulema

aimame kõik koos

teadlikult ette

tegutseme võimalikult

kärmelt ja otseselt

selleks et

ära hoida külma aega mis ees võib seista

selleks et

et maailm muutuks paremaks

enne kui on hilja.

Vajutad muudkui maasse jalgu

ja laule

oled jõudnud maale tagasi

ja ta armastab sind ikka veel

ära mine ta juurest enam kunagi ära

nagu ka armsama juurest

hoia ligi

ja kui oled pikast teekonnast väsinud

nälg ja janu koormana seljas

heida heinamaale või liivale

ja kaugene minutiks teadvusest

kui siis avad silmad

näed ilma

selgemalt

näed kuidas kõik on kirkam

nüüd saad püsti tõusta

ja väsimuseta teekonda jätkata

sest maal on vaim mis

inimesele jõudu annab

kandes teda edasi

ja kaitstes teda kõige eest

jah, nüüd on sul jõudu

rännata edasi veel

tükk-tükk aega enne kui

pead uuesti pikali heitma.