mosaiik

Täna on hingedeöö ja
hinged löövad tantsu
teispoolsuse pidusöögil
mu aknal põleb must kyynal
ja mõtleb surnud esivanemate peale
neid oma leeki tantsima kutsudes
ma naeratan vaikselt mäludes
mõtteid võilillelehtedena ja
teretan tuppa sisenevaid vaime
kirjutan enne magamajäämist ja rännakut
mõeldes vaid sellele et
tahaksin tervet maailma kallistada,
sest sees on nii soe.

ma ei ole harjunud veel sellega. et nii soe ja rahulik on. ja nii hea on. nii soe.

ma ei saa sinna midagi parata
ma hakkan ära kaduma
tume auk, plahvatus
ma olen kinnijäänud
kuskile ruumsysteemi, millest
välja ei saa ja siis
ma tunnen hirmu enese ees
plahvatus. šahhhhh.
tuul vihiseb sees väljas
väljas sees sees väljas ma kardan
ma ei taha enam seda sest need rännud
on liiga intensiivsed.
ma ei tea, kus ma lõpetan niimoodi jätkates
kas siin või seal
seal või siin
hajun aihtun
plahvatan
tule päästa mind ära.
ma palun

istun ylikooli raamatukogus ja täna ei jõudnud jälle loengusse. haige olen ka. juba kuu aega on palavik 37.4 ja alla läheb harva. mängisime tõnise ja maritega raamatukogu ees sulgpalli. ma ei ole vististi kymme aastat seda mänginud. sees on selline praksuv soojus. see on nii kummaline tunne, ma arvan, et ma ei ole seesugust tundmust varem tundnud. ja see syveneb ning see kõik toob sisemusse eriskummalise rahu. tahaks tallinnasse, tahaks neljapäeva.
aga enne seda pean lõpuks õppima hakkama, selle jaoks peaks aga sotsiaalsest tegevusest irduma. siiri saatis täna kirjastusest veel viimased parandused tekstis. varsti peaks kujundust valima minema. seesmine jõud oleks kuidagi nagu suurenenud. janis ytles ka, pilgust pidavat näha olema. tahaks tahaks tahaks.. tahaks juba tallinnasse.
ja mind yritatakse igale poole kaasata. aga mina tahaks lihtsalt istuda ja tuld vaadata. mul on sees nii hea ja soe olla.

ma kirjutasin väga pika postituse aga see kustus ära ja ma ei saanud seda seivida.

jõudsin yle paari päeva nyyd taas netti. ja kuigi ma eile loengutesse ei jõudnud, on siiski olnud päris tegus olemine.  yleeilne proov läks hästi ja eilne nefa ajalehe esitlus ka. kuigi isegi sellises väikses seltskonnas, hakkan rääkimise käigus värisema. sain ristoga kokkuleppele, et saan rahvajutu eksami arvatavasti sel semestril ära teha ja käisin kirjastuses  ja  lugesin seal masingu käsikirju ja homme lähen juba yheteistkymnest sinna neid lugema. eile kohtasime janisega bussipeatuses yht meest, kelle me kuidagi politsei abiga kodutute varjupaika saime. tore mees oli, tore. ja nii nii kummaline. natuke meenutas gandalfi, kui ta vaatas mulle vanade sygavate siniste silmadega otsa ja ytles “ma tunnetan, et sa tunnetad” andis mulle sajakroonise ja ytles “ma annan selle sulle” ja kui ma seda talle tagasi toppisin, ytles ta, et ma annaks selle edasi. ja annangi. oli kummaline, kummaline oli.

öösel nägin unes, kuidas mingi tuulekera vaimuna must läbi lendas ja siis naerma pahvatas. ärkasin paranoiliselt ylesse ja ootasin hommikut, kuni ka janis yles ärkab. nimelt olime peetri juures, kuna ta jättis kristinale ja janisele oma koduvõtmed ajaks, mil ta ära on.

aga ometi on sees kummaline soojus.

luul tuli ja läks meelest ära

enne kui suutsin talle järgi huigata

neid hõikeid, mis loovad maailmaruumi

ja aega ja mõõdet, mis hoiab kinni kõike,

elus ja eluta maailma.

kadunud deemon on kuskile seintevahele

kinnijäänud ja karjub hinge seest

aga mina olen kohanud taevast ja naeratan

talle valgete hammaste välkudes

torud mu ümber vilistavad matuselaule

ja pulma-ning töölaule

ma ajasin deemoni minema Meie Isa Palvega

aga ta tuli manatu sisse tagasi.

tüdruk ju ometi ise tahtis enda sisse deemonit

ja tegi Saatanaga lepingu ohverdades oma esimese

lapse Talle.

mõned inimesed ei usu seda aga kui kaame tuul võbeleb

ta põsesarnadel ja rangluudel hakkasin mina seda uskuma

ajasin koos astmahooga Ta minema kuid siiski

Ta kooberdas hiljem kavalalt hiilides tagasi

tüdruk enam ei räägi minuga on plass ning

vaikuses tundub nagu ta ei hoolikski enam millestki siin

maailmas

võigaste mateeriatompide keskel.

kõledad iilid hiilivad minust mööda trampima

viilkatustele enne sabatit

mina olen näinud palju ja ei suuda seda eriti enam kanda

see vist oligi mu meelest läinud luul,

mis tahtis seest välja pitsitada.

ei tea, kas õnnestus ta päriselt

tagasi kutsuda.

***

(mai 2009)

andke ometi õhku

ma plahvatan.

panen siia yle aasta tagasi kirjutatud teksti.

***

kuskil sädeleb midagi ja mina
ei näe selles muud kui majaseinu
kägistavaid kassitappe,
kes liibuvad parasiitidena oleva ümber,
et teda lämmatades ise elada.
ja siis tabab mind vastikus,
tuulehoog läbib ribisid ühtlaselt
lõikava lainena.
tunnen, kuidas keegi on surunud
jaapani mõõga vastu mu
kaela ja nüüd irvitab tuulena kuklasse,
lausudes sadu sajatavaid loitse.
kuid mul on üle jäänud vaid võimalus
ravida inimesi tühjaks
maailmu laastavatest taudidest,
seetõttu puistan ta üle valgete
palvehelmestega,
tajun, kuidas kellegi suu kisub
ärevalt muigele ja hetkega kaob kähisev tuul
oma murdunud mõõgaga.
näen teisel pool teed kõndimas noormeest,
kes ammu on surnud, kuid ometi armastab
vihma käes liibuda asfaldile joonistatud
vikerkaarte vastu, hoides peakohal
veidi uljalt naeratavat päikesevarju.
ta silmab mind ja tunnen nagu ta
ütleks, et kõik saab kunagi
jälle korda.

geniaalne on võtta yheks semestriks kaks seminari ja kaks võõrkeelt ja siis veel kaht võõrkeelt õppida uurimistööde jaoks ja võtta 12 ainet, nii-et kolm neist on kellaajaliselt kattuvad. ma lähen lolliks.

ja kuidas ma olen 19ndal korraga kirjanduse seminaris ettekannet tegemas ja keeleteaduses kontrolltööd? yhel kellaajal, muide.

brhhhhhh