ajukääbik joanna suudab eksamitöös peaaegu murdekeelt kogemata kasutada ja lõpetuseks kirjutab tööle peale kunsti ja kultuuriteaduste instituut, kui ta õpib hoopiski kultuuriteaduste ja kunstide instituudi all. loomulikult tasub sellest aru saada kaks päeva pärast eksamitöö esitamist.
ma ikka väga loodan, et selle pärast mul hinne allapoole ei lenda, et ma tropp olen. ja mul on sessist kopp ees. oh heidegger, oh jee, keel keel keel kõneleb. oh joy
Ärkasin täna hommikul kell kuus
ja toas oli nii kylm et võttis ihuliikmed värisema
nägin eile öösel unes kuut lendavat taldrikut ja
ma ei tea ehk see kogemus on mulle
tugevalt alateadvusse syyvinud aga unes
tundus nagu midagi hakkaks sel aastal toimuma.
Ma ei oska enam kirjutada nii tihti kui varem
aga kui kirjutan, siis pikemalt.
Laual vaatab vastu yhe nõid-naise pilt
ma keeran selle teistpidi sest muidu on nõnna halb
et arvan ta jõllitab mind oma kaarnasilmadega
aga ikkagi ei anna rahu need uned, mis on täis
teistmoodi maailma ja mis pea alati ytlevad midagi
loitsu ja palve funktsioon on sama
ma olen sellele nii palju mõelnud
ja seda enese jaoks lahti mõtestanud
aga inime kes ei ole näinud
ei saa sellest tavaliselt aru
aga vahel saab
vahel piisab maailmapildi avarusest ja rändamisest
ka siin maailmas on paiku kuhu rännata
mõni soo ja mylgas või kas või maja katus
on selleks hea.
Päike paistab aknast sisse ja tunne on selline nagu
oli viimati kuueteistkymnendal talvel.
Kui päike õgib oma tykke
Marduki kyynte vahelt
taevalaotuse Orjatee
ahelates
ma viskan kivi taevasse ega saa teda kunagi
kätte
sest haaknõelte kylge jäi rippu ta
galaktika tyhermaale
rebestan lilled kõik tykkideks
oma ihuliikmete soolas keedan
tulevast elu
pime on kõik nii pime
sest meelte korgid on löönud läbi
hapnikupuuduses vaevlevad juhtmed
elekter suriseb kuskil taevas
meile tundmatute olendite juures
sõidukis, mis maandub kord kuul
kasvavate viinamarjade alla
ning varjub kaevikusse.
Meie silm ei näe seda kraatrit
kuhu nad ennast meie eest peidavad.
aga viinamarjad on kuul
suhkrusemad ma tean ja seest
täiesti valged
lumivalged
sest kõikide taevaste elu on valge
kärgede ahela piimjates käärdudes.
Nii päike õgib oma tykke Marduki kyynte vahelt
taevalaotuse Orjatee ahelates
ja kuskil teises kärjekobaras on
veel yks päike
sadade valgusaastate kaugusel,
kes teeb seda sama
ainult et mitte Orja- vaid Isandateel.
Kõik koondub nulli ja kaheksaks väändub
sest öökombitsad keeravad tyhjuse sõlme.
Ja mina siin rukkipõllul,
rebestatud lilled määrdunud taldade all,
ikka veel ootan oma kivi, mille heitsin taevasse
ja mis kunagi enam minuni ei ulatu
sest ta pyydsid kinni
päikese lihavad sõrmed ning heitsid
ta nihkesse vajunud aega
paralleelmaailma,
mis on otse mu kõrval ja ma
peaaegu, et tajun seda
aga ometi ei jõua pärale,
et otsida kadunud asjade kambrist
oma närust kivi, mis puudu mu vaimust.
käisin tartus. oli sõbra pulm ja sain yle pika aja laurit näha, kellel tuli just proosaraamat välja (leidsin aasta lõpuks siiski sel aastal ilmunud proosaraamatu ka, mida võiks lugeda:)). ja handot, kes ikka veel on deprene, sest ega praegu vist temasse avalikkus hästi ei suhtu. aga muidu oli ta tore ja käisin masingu korterit kaemas ja ja ja.. erkki hyvat nägin ka, kes soovis hääd vana-aasta lõppu ja oleks mu tuisuses tartus pooleks kallistanud peaaegu, samal ajal, kui petisenäoga mustlane hõikas, et “ilus neiu, las ma ennustan sulle!”
praegu olen juba tallinnas. agnes käis kylas ja tõi omavalmistatud piparkooke ja väga vahva oli teda ka näha yle pika aja. ainult tõnni pole nii ammu näinud ja kuna hando tahtis, et mingid plaadid talle tooksin, siis ei saanud eilegi tõnniga kokku. tartust tallinnasse ei jõudnud. lumi on sulane ja räästaaluseid vaadates on selline tunne, et purikad tahavad pähe potsatada. hommikul ärkasin kell seitse unenäo peale yles. nägin, et olen kuul ja seal kasvas yks suur puu. ja puu kyljes rippusid lillakad marjakobarad, mis nägid väga viinamarjakobarate moodi välja. ja ma sõin neid ning nende maitse oli väga viinamarjade moodi, kuigi siiski pisut erinev, magusam. seest olid marjad valkjad. ja siis ytles papa, kes minuga kaasas oli, et valged on need selle tõttu, et see symboliseerib maa-välist elu, mis ongi valget värvi. ja siis ma mõtlesin, et näed - kui kuul kasvavad seesugused marjad, on pinnases veesoon ja siin saab palju meiletundmatut elavat olla. ja ärkasin yles. väga kummaline on, et see maitse, mis siis suus oli, tundus nii ehe, et saan meenutades und selle omale suhu tagasi kutsuda.
Sealpool sumedat vett
aurikud magavad
katkistel aerudel
raudteerööbastele kinnitatud
karjuvatel inimestel
ürgallikasse on heidetud
maailma viimased kassid
kes põgenesid tuisu eest
ajukelmevõngetes
artereist ammu on kasvanud
vesikupud ja veri on
valatud veiniks me soontes
kus muud pole enam peale
õhu mis kammitseb kosmose
kadumist
hõljukid taevalaotuses ja
heegeldatud pits peenetel
kinnastel, kõhnade sõrmede peal
mu rauast surivoodisse on sängitatud
ja edasi viidud
sinnapoole ikka sinnapoole
sumedat vett
kus aurikud magavad
katkistel aerudel,
raudteerööbastele kinnitatud
karjuvatel inimestel,
magavad minul, kes ma ei näe enam
midagi peale kosmose valguse
nukruse, mis
sööstab must läbi enne
kui vagunid hommikus
haigutavad ja aurikud
pyhivad sõbaseid silmi
lähevad teele
kaugete kõrbete poole
ja enne kui on yletanud silla
jõe kahe kalda vahel
vurisevad must yle,
väikesest leheliblest.
jõul oli sel aastal kuidagi eriti väsitav ja kohati nukker istumine. kuigi algus oli paljulubavalt vahva, ema viskas pystiseistes silda winny puhhi “peegelpõranda” saatel ja nii. õhtu aga tegi oma korrektuurid. ei saagi olla ju toredat ja rahulikku jõulu.
aga täna mamma juures oli kyll rahulik ja vaikne ja armas. ja õeke martake yllatas mind erinevate khm asjadega, mida ma aimasin, et ta sees on olemas aga ei uskunud, et need nii tugevalt juba avaldunud on. õppima peab laps, õppima. aga jõudu ja tugevust jätkub tal õppimiseks kindlasti. loodan, et saab hakkama.
homme tartusse ja värki ja ehk seal on veits lõbusam ka. peaks ju olema seekord.
jõlkusime rongijaama poole
käre kylm näpistas käpikuis sõrmi.
oli pime ja kuugi heitis
liiga nõrgalt valgust
justkui oleks pärast pidu
põdenud pohmelli
tähed joonistasid taevasse
suure vankri ja karu
mets syngelt laulis vaikusest.
ja kuskilt taevasina seest
hakkas paistma miskit
tundmatut.
ja jõlkusime edasi ja edasi
kuni lendav sõiduk
peatas meie silmad
enda peal.
see justkui hõljus hõljus
puudevarjus, latvades
ning siis teele suunas
oma müstilise
masinpilgu
loomuldasa liueldes
yha madalamale
maantee keskele.
nii oli maast vaid tibakene
paarkend meetrit kõige enam
kõrgemal kui asfalt,
eemal tumenevast metsast
siis ehmatasin, kuid
sina olid uudishimulik,
tahtsid jälgida
nii haarasin su käest,
ja tõttasime minema
ikka jaama poole.
***
20 detsember 2009
kuna aasta hakkab lõppema, otsustasin siia ära märkida need raamatud, mis sel aastal on ilmunud ja mida ma olen lugenud ning arvan, et ka teised võiksid lugeda.
Kõige olulisemad tõlkekirjanduse vallast olid minu jaoks
Aleksei Gastevi “Töölislöögi poeesia” (tõlge: Aare Pilv; ilmunud Loomingu raamatukogus)
Fernando Pessoa “Tubakapood” (tõlge: Tõnu Õnnepalu)
edasi: eesti autorite kogud:
Peep Ilmeti “Meilmail”
Mehis Heinsaare “Sügaval elu hämaras”
Jim Ollinovski “Aeroplaan esimesest pilgust” (koostajad Mart Velsker ja Epp Ollino)
Andres Allani “Öötrükid” (“Öötrükkide osa koostaja Lauri Sommer)
Kätlin Kaldmaa “Nägemata ilmad”
Hasso Krulli “Neli korda neli”
***
soovitage mulle omalt poolt hääd proosat, sest seda ma eriti ei leidnud sellel aastal ilmunud raamatuist.
Guru istub
piaali siludes vanaks jäänud
siniste silmadega
ja näeb meie hingeloomi
segades suhkrut me
mõtteisse.
Õppinud elu ja vaimu
muud pole vajagi.
Näinud loodust
ja õudu
alateadvuse keerdude taga.
Oma visioonidest
loonud koletisi ja
vaime ajanud nende
urgastest, krüptidest välja
järsku tõuseb päike
tervitamaks loodut
ja kõik need vastärganud
surnud laulavad
ühest suust talle:
vahest kurja
kujustada
pole vaja
vahest kurja
kujustada
on keelatud
ära eksi
sest sealpool eksides
saad surma.
kui kuu pillab varje
kotkapoja sulgede sisse
selleks et jõuda
yrglätte yska.
olen mina juba
sealt lahkunud
selleks, et minna
mujale kondama.
kyyntest on valmind
kyynlajalad mu juustes
mis pikutavad
haljastel teradel
õõv hiilib kusagil maamaja
akna taga
jõuab kamina kaudu tuppa
trumm lakkab sel hetkel
põristamast
keegi oigab.
ma kuulatan seda ja
mõtlen
milline õnn on
hetkekski vahel
suikuda
teise ilma.
trykimasin
muutub yhtäkki ratsuks
mis kihutab tuhatnelja
välkude taga
nii jõuab must välja
see haigus mu seest,
mis valusalt pakitseb vaimu.
