Sunday, October 23, 2011

rahu ainult rahu

talv tuleb ikka ega

ta ju tulemata jää

uhub ära kalad kallastelt

uhub ära mõtted

meeltest

tuleb talv ja kõik

roidub.  läheb

uinuma

kuuride varju

angaaride taha

talv tuleb ega ta tulemata jää

korrutan iga päev endale -

ega ta tulemata jää

see et esimene lumi sel aastal

nõnda palju määrab ei tähenda

et linnad tõuseksid veest

et vanade aegade kindlused

ärkaksid unest

ei tähenda

et ookeanid tarduksid oma

veevaikuses

või kassid hakkaksid laulma

ammuste jumalate auks

talv tuleb

see tähendab palju

ja samas ei midagi

tuleb nagu iga teine

ja natuke teisiti.

Posted by pragunenud leevike in 21:37:55 | Permalink | Comments (4)

Monday, June 13, 2011

Kassike, kui sa oled seal

mujal, seal, kus sa praegu oled,

tervita Robi kassi siis ka minu poolt

tee talle pai nagu ma sulle tegin

enne kui lahkusid

tee nõnda nagu sa eile öösel

minu juurde hõljudes tegid

käpaga krabades juukseid

kassike ütle, eksju, aasad on seal ilusad

ja sa püüad  värvilisi kärbseid

ja seal on kindlasti ka

ehtsast suhkruvatist pilved

mida näheski juba

silmad särama löövad

ära pane tähele minu pisaraid siin

need on mu enese pärast

sina oled nüüd vabaks saanud

oled jõudnud hetke

kust avanevad kõik võimalused

mul on sinu pärast hea meel

et sa ei kannatanud vaid

said rahulikult oma voodisse heita

ja külili keerata

nagu väike vanainimene

kassike krabage siis Miisuga ikka

seal kiile ja kärbseid

ajage üksteist taga

küll minagi kord

sinna

teie juurde jõuan.

Kunagi me veel ju näeme.

Kohtumiseni!

Posted by pragunenud leevike in 21:23:48 | Permalink | Comments (2)

Thursday, May 5, 2011

Palun teid minge mu juurest minema

siin on vaid kõrb ja skeletid

irvitavad kuskil

liivasoodes

vajuvad aina vajuvad minu ohvrid

te eellased

kord läks siit mööda karavan

uhkete mustlastega

ja maod kugistasid nad alla

kord sõitsid sufid kaamelite seljas

ja nemadki  hukkusid

õnneks küll enne päikese tõusu

vajusid liiva

palun teid minge ära mu juurest ma

ei suuda teid enam näha

ma nagu marukoer haugun ja lõrisen

kartes teid hirmsasti kartes

et sööte mu ära

ehkki ma ainus kes sööb

ma söön ära teid sõin ära eelmisedki

tulevasedki

nad kõik vajuvad mu kõhunäärmeist

tehtud liiva

ja see on valus otsekui sapp

plahvataks minus

hapet kui sajaks mu pähe

mil hävitan ümbert kõik

kalli sest näen luulude

kujutlusis kuis nad mind söövad

näen luulude kujutlusis

näen ängide kütketes

minge ära enne kui hilja

enne kui uinute

enne kui uinun ja ärgata

enam ei taha

ei taha näha oma tapatalgusid

täis tõlda.

Posted by pragunenud leevike in 21:49:11 | Permalink | Comments Off

ühel ööl tuli minu sisikonnast välja üks hiigel

draakon koos imelike kaladega

nad siblisid ja draakon oli alles väikene

kalad läksid kohe minema alla

köögi kanalisatsiooni torustikust

kuid ürgse elaja jõudsin kinni püüda

ja tema jäi minu juurde.

hoidsin teda pesukausis ehkki mu kassile ta ei meeldinud

ta tahtis, et ma ajaks draakoni minema.

Aga mina ei kuulanud teda

kasvatasin ikka oma pisikest draakonit,

et ta kasvaks suuremaks ja lopsakamaks

uskusin et temast saab minu truu kaaslane,

täpselt nagu kiisugi on

ta oli ometi tulnud ju minu enda sisikonnast

oli osa minust,

oli kui minu pooldunud vaim.

Aga siis hakkas ta üha enam ja enam

minu üle võimust võtma

ma pidin täitma kõik soovid

ja kuidagi ta vingerdas ka

mu kassikese asemele nii et kiisu oli

väga kurb sest ei saanud seal enam magada

ühel hetkel viis draakon mu kuskile

parklasse või bensiinijaama ma ei tea

aga seal oli tohutu palju autosid

ta kasvas seal aina suuremaks ja suuremaks

kuni tahtis mu ära süüa

tuli kallale ja siis surmahirmus

ma võitlesin temaga

võitlesin kuni ta

komistas kuskile ja järsku

plahvatas

paiskusin sellest tagasi nagu maost nõelata saanu

ja plahvatus liikus välkkiirelt mu sisse

sain aru, et ühes sellega ka draakon

õrn tuul hakkas puhuma

ja ümberringi oli kõik nii vaikne

taipasin, et sain draakonist nõnda

mingil viisil jagu,

ta ei saanud mind enam surmata,

ja oli tagasi minu sees.

Posted by pragunenud leevike in 18:39:17 | Permalink | Comments Off

Tuesday, May 3, 2011

Kui te tapate kõik oma ümber ära

ja mitte midagi järele enam ei jää

peale suure põlenud maa ala

hakkate uuesti kord vaatama

taevasse ja tundma seda tunnet

mis vaid sisemuses tuntav

mis kõrvaga kuuldav pole mis

silmaga nähtav pole nagu

kujundirisu mis midagi väljendab

haokubuna luuletuses

nälkjana sööbib inimesse

ja ta isegi ei saa aru

ja ei saagi aru ei saa aru

kust see kõik tuleb

nõnda on kui vaatate taevasse ajal

mil olete tapnud nii palju inimesi

vaid selle nimel mida silmaga näha on

kuid mis tegelikkuses on tühine

sest ainus mis päriselt olemas on

on silmale nähtamatu

pole mõtet kirjeldada nähtavaid asju

vaja on siis tegutseda mitte jäädagi kirjeldama

sest silmaga nähtava parandamiseks

aitab vaid kohene

suunamine kohene käik kas või surma

et maal ometi parem hakkaks

et miski siin ometi paraneks

ainus mis kirjeldust väärib on

kõigile tuntav ent nägematu

see maailm mis võrsub seespool

ja samas paralleelselt meiega

käime üha ja üha aukudest sisse ja välja

sest maailm polegi muud kui vaid auk

käime üha ja üha sisse ja välja

ega tea kuidas käime

ent tajuda on vaja

sest tumeda ajastu koidikul on

sõjad lihtsad tulema on

hävingud kerged tulema

aimame kõik koos

teadlikult ette

tegutseme võimalikult

kärmelt ja otseselt

selleks et

ära hoida külma aega mis ees võib seista

selleks et

et maailm muutuks paremaks

enne kui on hilja.

Posted by pragunenud leevike in 13:09:33 | Permalink | Comments Off

Sunday, March 27, 2011

Vajutad muudkui maasse jalgu

ja laule

oled jõudnud maale tagasi

ja ta armastab sind ikka veel

ära mine ta juurest enam kunagi ära

nagu ka armsama juurest

hoia ligi

ja kui oled pikast teekonnast väsinud

nälg ja janu koormana seljas

heida heinamaale või liivale

ja kaugene minutiks teadvusest

kui siis avad silmad

näed ilma

selgemalt

näed kuidas kõik on kirkam

nüüd saad püsti tõusta

ja väsimuseta teekonda jätkata

sest maal on vaim mis

inimesele jõudu annab

kandes teda edasi

ja kaitstes teda kõige eest

jah, nüüd on sul jõudu

rännata edasi veel

tükk-tükk aega enne kui

pead uuesti pikali heitma.

Posted by pragunenud leevike in 17:09:51 | Permalink | Comments Off

Thursday, March 24, 2011

Näed, kevad on käes

ja maa sees päris päris sügaval

on väikesed paod

midagi on lõhkenud midagi

uuesti sündinud

miski immitseb kuskilt ikka veel

seletamatu nukrus

oh jah, sul on sinised silmad

täpselt nagu pilvised põllud

nende tagagi on

sinisinised

miski kummaline on

katki läinud

ja sinu silmade maadel

talvine raugus

näed, kevad on käes ja maakoor

hingab teises rütmis kui varem

linnad ehitatakse varsti

uuesti püsti

tuumajaamad taastatakse

ja keegi ei mäleta enam

seda hiidlainet

mis jaapanis nii palju

minema viis

surm on mööduv nähtus

selles on ta eluga sarnane

järele jääb hoopis midagi

muud

ja kevad sirutab väikeseid käsi

igal aastal

suurele kollasele kettale

vastu

praod kasvavad kinni

sinu silmade talvgi

muutub peatselt lainetavaks

rahuks

kitsed hulguvad teades suunda

mida meie veel ei aima

pole hullu

küll tuleb meilegi aeg

mil viha on vahuseks vaikuseks

muundunud

ja nukrus hakkab uduna hajuma

siis me naerame

ja meenutame üksteise ruugeid

nukrusi

vaatame kuidas igal märtsil

hakkab loodus uuesti

puhkema

Posted by pragunenud leevike in 17:06:36 | Permalink | Comments Off

Thursday, March 17, 2011

Midagi väga suurt juhtus eile

kui avanesin kirju õiena

päikese käes

kummaline soojus väreles

üle terve keha

siiani ei ole see lahkunud

ehkki mul on hirm

et võin nüüd pärast

seda suurt avanemist

kõigest ilma jääda

on mu sees ka kindlus

vägev ja vankumatu

rahu

las ta seekord jääda mu sisse

las jääda igaveseks

ka siis, kui kõik kaob

on see avanenud õis

minus alles

olen mina endal alles

Posted by pragunenud leevike in 12:45:46 | Permalink | Comments (4)

Wednesday, March 16, 2011

taevas on läinud selgemaks
pärast seda kui jaapanis
maavärin toimus
meil siin oli sel ööl torm
ja mina ei saanud magada
teadsin et kuskil toimub midagi
suuremat midagi mis
mõjutab tervet keskkonda
kus elame
maaema nihutas end tol ööl
pööras külge veidi
et meil oleks parem
armastagem siis Maad,
millel oleme, kelle vaim meid
ülekõige armastab, sest
nii paljud inimesed surid siis
pilbastena viskudes laiali
nii palju loomi aga nende
surmadest ju ei räägita
kõik selleks et ellujäänutel
oleks tulevikus parem
pärast neid katastroofe
on siingi
kõik hoopis teistmoodi
vaikne ja rahulik
vaid järellained tuumareaktorites
saavad veel inimesi kollitada
tähed on nüüd otsekui suuremad
loodus on vahetum
ja suur suur rahu
hakkab tasahilju
end pinnasest välja upitama
esimene võrse uue
maailma hakul.

Posted by pragunenud leevike in 19:03:38 | Permalink | Comments Off

Wednesday, March 9, 2011

Võserdi on kõik kasvanud

kuni lahkuvad viimased paadid

kuni päike käib oma ringi ära

ja laskub

alla maale

võserdi oleme läinud ent küll

see kõik paraneb

peaasi et hirmu pole peaasi et

elu jääks sisse

elame üle

kõik need sügised, kevaded kõik

suved ja talved

kuni lahkuvad

paadid ja meie ühes nendega

päikese rüppe.

Posted by pragunenud leevike in 19:30:54 | Permalink | Comments Off